IX peatükk

Töönädala tähtsündmused olid ujumas (ujulas, ikka veel mitte järves, häbi-häbi, aga vähemalt oli välibassein) ja kinos käimine. Vaatasin ühika kõrval asuvas Zebra Kinos ETV2 keskkonnafilmide kuule mõeldes dokumentaalfilmi "Voices of Transition". Täitsa tore film oli, ja positiivne ka, erinevalt paljudest maailmalõpumeeleoluga keskkonnafilmidest. Zebra Kino ise on veidi alternatiivne, nii filmivaliku, vabatahtlike töötajate kui ka selle poolest, et saksa keeles filmidele peale ei loeta. Kiidan heaks.

Aga nüüd, Achtung-Achtung! Laupäeval sõitsime ratastega Šveitsi. Sihtpunkt oli Ida-Šveitsi pealinn St. Gallen oma UNESCO maailmapärandisse kuuluva Stiftskirchega.

Google Maps väidab, et teekonna pikkus on 46,3 kilomeetrit ja et see on rattaga võimalik läbida umbes kolme tunniga. Ma arvestasin viiega ja enam-vähem läks täppi: koos paari kosutava küpsisesöömispeatusega võttis kohalejõudmine aega neli tundi ja 45 minutit. Oma osa mängib muidugi reljeef: pärast Bodensee kaldalt paremale St. Galleni suunas keeramist oli esimese asula nimi Berg, rohkem kommentaare pole arvatavasti vaja. See-eest tagasitee möödus Bodenseeni peaaegu ühegi pedaaliringita.

Enne kui ma reisipiltide juurde lähen, pean siia lisama ühe guuglist leitud pildi Šveitsi frankidest. Nii veidraid värvilisi rahatähti pole ma varem näinud. (Ja neil on 1000-frangine!)

Vaevu Šveitsis, üritas mingi teetassikujulise kübaraga daam meid vales suunas juhatada. Õnneks ei võtnud me teda kuulda.

Piki Bodenseekallast vändates viibisime pidevalt raudtee lähedal, aga silma hakkas ka muud põnevat nagu viljapõllud

ja Šveitsi stiilis treilerpargid (arvatavasti suvilate kogumid)

 ja lamba- ning lehmakarjad (#Milka).

Šveits + juust = Šveitsi juust ehk istumiskunst Güttingenis ehk Güttinger Emmentaler

Kalastamas

Sarjast "Alternatiivsed aiapäkapikud"

Turistid pildistavad vanu ronge.

Teerull, teerull, mis sa teed?

Diip vanake ja pesitsevad luiged

Purskkaev Bodensees

Peale ümberkukkumise ja uduste piltide saamise riskitakse sõidu pealt fotografeerides ka sellega, et objekt ei jää kaadrisse. See kukk väravaposti otsas on siiski veel pooleldi nähtav.

Bergis saab juba Bodenseele alla vaadata.

Juba veel kõrgemal

Nüüd ma olen veel rohkem imestunud kui siis, kui Saksamaal Nivat nägin.

Näedsa.

Kas see on moodne kunst St. Galleni stiilis? 

Nagu oleks majad seina peale ehitanud.

Käisime koguni kahes kirikus: kõigepealt püha Laurentiuse omas, mis oli ka huvitav, kus orel asus vales otsas ja kust me paar väikest kirikuteemalist šokolaadi pihta panime ning Stiftskirches, mis on kõigi St. Gallenit külastavate turistide peamine sihtpunkt.

Ja see on kõigest altaripoolne ots, kus üks koor harjutas kirikumuusikat (sobis sinna ülihästi).

Vaatad ja mõtled, et see ei ole ju vesi. Aga miks on siis ääre peal veetilgad? Siis katsud näpuga ja vot...

Tagasi väljas, paistab püha Laurentiuse kiriku huvitav katus.

Staadionimaterjal on kuskilt tänavale sattunud.

Edasi juhtus midagi üleelusuuruselt sürri: idaeurooplased läksid Šveitsis šoppama. Pildimaterjal puudub.

Viimase peatusena otsustasime üle vaadata Peteri ja Pauli Wildparki. Teel sinna (umbes 120 meetrit vanalinnast kõrgemal) avanes mitmeid vaateid. Siin paistab nii püha Laurentiuse kui ka Stiftskirche.

Järsku hakkasid paistma kõrged mäed.

Ja traktorid.

Mäe otsas vaatasime alla Bodenseele eriti kõrgelt ja pildile said ka lehmad.

Wildpark Peter & Paul sisaldab väidetavalt nii põtru, eri sorti kitsi, rebaseid, ilveseid kui ka metskasse. Meil õnnestus näha kahte sorti kitsi ja üht kassi, kumb ta oli, kas mets- või tavaline kass, ei oska öelda.

 Metsas sai natuke lustitud. Mu kaamerale oli see ilmselgelt liig.

 Lõpetuseks veel üks karjamaavaade.

Tagasitee viis mäest alla ja nii jõudsime koju enne, kui viimased poed kinni pandi. Läksin otse päiksekreemide riiuli juurde ja ostsin endale ühe, kolmandat korda elus. Loodetavasti on etem kui eelmised. Päikesepõletustest on juba üledoos.

Peaaegu oleks unustanud: leidsime Paradiesist (Konstanzi linnajagu, kus asuvad mitmed ühikad, näiteks Europahaus ja Jan-Hus-Haus, bossi peakorter ning jalgpalliväljak, kus muru niidab robotniiduk) üliägeda second-hand-poe, kus müüakse ohtralt üheeuroseid raamatuid, retrotennisereketeid (kiusatus üks endale soetada on suur, kuigi mänguplatsi, -kaaslasi ega -oskusi pole), mööblit, riideid ja Lufthansa kotti. Ostsime sealt "Das grosse Wissensquizi", mis on samas formaadis Eesti, Euroopa ja Maailma mälumänguga. Esimene turniir on juba peetud, kuigi lõpp kiskus liiga Aliasesarnaseks. Ootan juba järgmist ja loodan, et siis ma ei võida.