XIII peatükk

Enne kui käesoleva nädala kallale asun, tuleb näidata paari pilti eelmise pühapäeva "Das grosse Wissensquizi" raundist, mis toimus jalgpalli vaimus küpsetatud sidrunikoogi tähe all. Kui mäletate, siis mainisin kunagi jalgpalliväljaku kujulise koogivormi soetamist. Nüüd jõudis kätte hetk, mil Austeja otsustas kooki teha ja vorm sai võimaluse oma teeneid osutada.

Siin veel pakendis

Juba korralikult võitatud (kook tuli ka nii libe, et taldriku ulatamisel suutis viimane tükk plehku panna)

Mänguraund toimus seekord Julija valdustes ja koogi lahtilõikamise au sai Mitbewohnerin Katrin, kes, nagu selgus, oli aastakese Haljalas Euroopa vabatahtlikku teenistust teinud ja terve Eesti läbi reisinud.

Peale järjekordse "Das grosse Wissensquizi" raundi ja jalgpallimängu, millest seekord tehti pilti ka, nii et tõestus on olemas (muide, meie Fritz ei saanud jälle mängida, sest alati on kellelgi vähem neoonoranž ja rohkem õhku sisaldav pall pakkuda),

tuli sel nädalal valmistuda esimeseks eksamiks ja esimeseks hääletusretkeks Šveitsis.

Eksamil kontrolliti teadmisi aines Rakubioloogia II -  molekulaarne rakubioloogia. Erandlikult alustasin selleks valmistumist vist juba kaks kuud tagasi: vaatasin läbi kõigepealt rakubioloogia I slaidid ja seejärel rakubioloogia II omad. Viimane õhtu läks sellegipoolest pikale, sest vahepeal tuli ju jalgpalli mängida ja molutada. Niisiis, kordasin eksamile jalutades (sest mu uus ratas kaotas eelmisel õhtul kõik käigud ja selle käigus sain veel endale põlve otsa muhu ka, nii et jälle kaputt, mingi needus vist) veel signaaliülekanderadasid, ainult vaimse valmisoleku jätsin unarusse (see on tegelikult peaaegu sama oluline kui sisuline ettevalmistus). Lõpuks, ma ei ole kindel, kas viga oli selles või ei võta mu aju lihtsalt enam nii suurt hulka valguinfot vastu, aga suure tõenäosusega saavutan hinde, mis on suurem kui 3,7 ehk tähendab läbikukkumist. Natuke depressiivne, aga tegelikult pole hullu, sest nendest 31st ainepunktist, mis ma siin võtnud olen, tuleb tagasi tulles üle kanda ainult 15, nii et läbikukkumisruumi on isegi praegu küll ja veel.

Eksamivihiku esileht, võlusõna ERASMUS on kirjas, aga seekord ei päästa isegi tema.

Laupäev jätkub ehk  lilleõis nööpauku ja hääletama!
Austeja oli nõustunud minuga Luzerni vaatama tulema. Algne plaan nägi ette pärast eksamit Luzerni hääletamist, seal sohvasurfamist ja pühapäeval tagasihääletamist. Aga nagu esimestele vasikatele kohane, ei läinud kõik plaanikohaselt. Hetkeks, kui me lõpuks teele asusime, ei olnud meil ühtki sohvat leitud. Mina ei lasknud end sellest häirida, aga kõigile ei meeldi kuskil silla all ööbida.

Kõigepealt aga natuke hääletamisest, umbes 200 meetrit Saksamaa-Šveitsi piirist on täitsa korralik hääletuskoht, just enne üht ringristmikku, kust edasi algab juba Autobahn. Meil tuli seal oma Luzerni sildiga (nagu arvata oli, sõidab valdav enamus ikka ainult Zürichini, aga proovida ju võis) seista ja möödasõitjate naerunägusid vaadata võib-olla ainult kakskümmend minutit, kuni üks naine peatus ja meid Zürichini kaasa võttis. Ta oli tegelikult pärit Poola piiri äärselt Saksamaalt ja elab Zürichis alles viis aastat, töötab hambaarsti õena. Saime temaga ühe Zürichi servas Autobahni kõrval asuva kaubanduskeskuse juurde (andsin talle meie esimese Šveitsis hääletades läbitud teelõigu puhul Kalevi tiramisušokolaadi), mis, nagu me kohe nägime, ei olnud tegelikult edasihääletamiseks üldse sobiv. Otsustasime jalgsi mingis soodsamas suunas edasi minna.

Nüüd jõuame hetke, kus selgub, et meie reisi kaugeimaks punktiks jääb seekord Zürichi kesklinn ja Luzern tuleb ette võtta millalgi hiljem (Regina, mu lootused on nüüd kõik sinu peal). Jalutuskäik kesklinna võtab ka juba tükk aega ja teele jääb mitmeid huvitavaid vaateid.

Kõigepealt lehmadega reklaam

Siis mingi veider reklaam

Põnev kuur vannitoastiilis majade taustal

Trammidepoo

Kohtasime trammidepoo bossi, kes ütles, et tohib sisse ka minna ja pilti teha. Kasutasime olukorra ära.

 

Topeltgrupipilt

Šveits on siiski Veloland.

Olemegi kesklinnas ja minu jaoks teist korda Zürichsee kaldal, luigepopulatsioon on eriti tihe. Võideldakse banaanitüki pärast.

 Kellegi kübar ujub luikede ja partide vahel slaalomit.

Kraana on väidetavalt Osnabrückist ostetud ja siin tänavakunsti funktsioonis

Landesmuseum on ka jalkafänn

Nüüd tuleb otsusele jõuda, mismoodi tagasi koju minna. Neli tundi magamist annab juba tunda ja olen liiga väsinud, et hääletamise poolt võitlema hakata. Järele jääb veel kaks võimalust: Meinfernbus ja rong. Meinfernbusi parklas selgub, et oleme 25 minutit hiljaks jäänud, et viimase bussi peale jõuda. Järele jääb veel ainult üks võimalus: rong. Täispilet Konstanzi maksab 26 eurot ja lapsepileti ostmisega me riskida ei julge (poole odavam, aga nagu hiljem selgub, vaatleb kontrolör piletit piisava põhjalikkusega, nii et läbi see trikk ikka ei läheks), niisiis ostame selle ja loeme oma hääletusretke enam-vähem läbikukkunuks.

Veel lehmareklaami raudteejaamas

Brasiilia mängib Tšiiliga

Hiljem selgub, et laupäeva hommikul kell kolmveerand 11 ehk võib-olla umbes viis minutit pärast minu couchsurfingu lehelt lahkumist on meie kirjale vastanud üks äge valgevenelane, kes oleks olnud nõus meie magamiskottidele oma põrandapinda laenama. Jama lugu, aga jätan järgmiseks korraks meelde.

Lõpetan positiivse noodiga: täna tegin Konstanzi ja Kreuzlingeni ühisel hiigelkirbuturul hea diili: 15 euriga sain endale binokli, nüüd saab ka korralikult linde vaadelda. Võtan kohe Šveitsi kaasa.

Uute ekskursioonimuljeteni!

XII peatükk

Kui ma pühapäeval veel arvasin, et äkki õnnestub Saksamaa esimest MM-mängu töö kõrvalt näha, siis juba tund aega enne avavile puhumist (kui tahate head istekohta saada, tuleb kohal olla juba rohkem kui kaks tundi varem) ei paistnud ekraan enam inimeste tagant välja. Turvamehed spetsiaalselt püsti pandud aia väravas, kõigil inimestel Saksamaa T-särk ja/või lipuvärvides aksessuaarid küljes, õlu voolas ojadena - tekkis täitsa rokkkontserdi tunne. Ainult et normaalse muusika asemel lasti iga Saksamaa värava puhul (ja neid sai tol korral kokku koguni neli) šlaagrit. Oh kui ilus!

Kena vaade ekraani asemel pealtvaatajate selgadele (tagarea hõivajad on erandlikult tavariietes kohale ilmunud)

Õlu kõrvale jäätis ilmselgelt eriti ei sobi, nii et kuugleid massiliselt ei tellitud. Aja parajaks tegemiseks vorpisime katkistesse vahvlituutudesse minijäätisi (ja sõime need ära). PS Isegi Saksamaa mängupäeval on meil seljas Itaalia särgid. Seekord veel kakluseks ei läinud.

Kolmapäeval käisin taluelustiku ekskursioonil. Sai noorpulli katsuda, paar pärnaõit korjata (ükski sakslane, kellelt ma küsinud olen, neist teed ei tee) ja taimekooslusi uurida, või kärbseid või ämblikke olenevalt rühmast. Ja lehma suurim maoosa on õhku täis 120liitrise prügikoti suurune.


Nädalavahetuse veetsin Šveitsis. Ja mitte enam piiriäärses Šveitsis, vaid päris kaugel: 230 kilomeetrit Konstanzist lõunas itaaliakeelses Šveitsis Lago Ritomi lähedal. Hütt, kus me ööbisime, asus 1987 meetri kõrgusel merepinnast ja kell viis hommikul alanud linnuvaatlusretk viis meid isegi umbes 2200 meetri kõrgusele.

Juba sinnasõidul, eriti Luzerni lähedal asuvast Vierwaldstätterseest möödudes sai selgeks, et Šveitsi loodusele ikka naljalt väärilist vastast ei ole. Jah, isegi Bodenseel läheb siin raskeks.

Gotthardi tunneli juures oli parajasti ummik, nii et sõitsime seal seismise ja mäest läbi sõitmise asemel hoopis künkast üle.

Vaade alla

 Ka Šveitsis peetakse lugu Bratwurstist.

Parkisime bussid mäe otsa umbes kilomeetri kaugusele hütist. Isegi sellises kohas on parkimine tasuline.

Hütt on alles hiljuti ehitatud.

Matkasaapad tuleb värvilisemate jalavarjude vastu vahetada.

Hommikul kell viis viib tee ikka ülesmäge.

Mittetäielik varjugrupipilt

Lehmad joovad vett ikka vannist (praegu ühtki lehma näha ei olnud, ilmselt pole karjatamishooaeg).

 See-eest ilmus aeg-ajalt nähtavale mõni ümiseja.

 

Tipp paistab.

Mina ja lumi ja Alpid, eriti diip.

Korralik varustus teeb vaatlemise lõbusamaks.

 Veel üks hütt

Šveitsi juustu kujuline lumi

Kaugelt vaadates ei saa peaaegu arugi, et vesi nendes ojades liigub, aga mühin on küll võimsalt kuulda.

Tädi ja ümiseja puhkavad.

Vetemöllu sai iga natukese maa tagant nautida.

Kullerkupuväli

Kõik rajad on Šveitsis ilusti sildistatud, isegi sellises kohas.

Pühapäevahommikul kell viis

Urvalind tuli eriti lähedale.

Seekord sarjast "Kallis aga hea toit vaatega" 3 SFr kuugli kohta maksnud stracciatella- ja mustsõstrakuugel Biascas. Vaade on loomulikult järjekordsele mäele.

Järgmiste mägedeni!

XI peatükk

Seekord teen lühidalt. Nädala tähtsündmuste hulka kuulusid näiteks kinos käimine (ülikoolis tegutseb grupp, kes organiseerib igal teisipäeval ühe seansi; põnev fakt: üks piletimüüjatest oli käinud Eestis seljakotireisil), Erasmuse paberimajandusega tegelemine (allkirjade võtmine ja paberite Eestisse saatmine, ehk jõuavad ilusti kohale ka), mille käigus sai veelkord kinnitust, et bioloogiakoordinaator on ikka üks eriti tuus tädi: oli just Schwarzwaldis metsmaasikaid korjanud, andis mulle ka. Maitsesid väga hästi ja olid suhteliselt hiiglasemõõtu. Ja loomulikult ujumas käimine, mille käigus avastasime, et Freibadis (see oli see vabaõhubassein Bodenseetermide kõrval, klooriga) töötab Ronaldo teisik (samas koguses geeli ka peas), et Bodensee vesi ei olegi enam ujumiseks liiga külm ja et Freibadis saab ujuda võidu sinikaelpardiga.

Ja siis algas WM (Weltmeisterschaft). Kleepisin köögiseinale mänguplaani ja meie tiimi postri, need on seal ikka veel alles, ju siis erilisi vastuargumente kellelgi ei olnud.

 
Mis veel huvitav: jätsipleissi tassiti liiv ja potipalmid, nüüd on seal rannameeleolu.

Leidsin Konstanzist vahvlipeole minnes veel ühe huvitava Brunneni.

Loomulikult pidasime reedel maha oma teise jalgpallimatši poolproffidega. Ei väsitanud nii ära kui esimesel korral, arvatavasti oli meid väikse väljaku jaoks liiga palju (7 vs 7) ja mäng kestis ise ka vähem, sest enamik mängijatest tahtis jõuda kuhugi Hispaania - Holland mängu vaatama. Meie siirdusime jõe äärde Strandbari, kuhu, nagu jätsipleissigi, oli tassitud palju liiva. Enamik ühisvaatajatest oli Hollandi poolt ja vaesed hispaanlased... Hommikul mõtlesin tükk aega, kas mu kaaselanik on terve öö nutnud või on ta lihtsalt vähe maganud.

Siirdun nüüd jälle vähekeseks õppima, esimene eksam juba vähem kui kahe nädala pärast.

X peatükk juba

Grillpidusid toimub siin iga päev. Teisipäeval korraldasid bioloogid ka ühe. Iseenesest kõrge potentsiaaliga üritus uute bioloogsõprade leidmiseks, seega vaja osaleda. Esitan siinkohal kokkuvõtva kronoloogia.

Kogusin peoleminekuks eriti kaua julgust, aga lõpuks jätkus sellest ikka ainult nii paljuks, et Heili kaasa ärida ja plaani võtta kahekesi minek. Tema tuli muidugi ainult tingimusel, et me samal õhtul veel ujumisbasseini külastame. Ja nagu kõik teavad, mitte kunagi ei minda peole selleks kellaajaks, milleks on kutsutud, vaid ikka tund või kaks hiljem, niisiis siirdusime kõigepealt ujuma. Seekord kusjuures käisin korraks üle silla Bodensees ka ära. Hea karastus või nagu värava avanud vetelpäästja ennast väljendas: "Körper freut sich." Ja tõesti, kehal oli pärast väga hea meel ja värske olla. Ujumisalalt väljudes oli juba hämar, nii et kiirustasime ülikooli veespordialale, kus bioloogide hordid eeldatavasti juba ammu tudengisõbralike hindade eest Wurste tarbisid. Tudengisõbralik tähendab muide 2 euri pro Wurst. Tellisin ühe Wursti ja siis veel ühe Heilile ka, sest "minu saksa keel on C1/C2". Siis ma veel ei aimanud, et need kaks lauset jäävad sel peol ainsateks, mis ma sakslastega vahetan. Igatahes veetsime järgmised kümme minutit pead murdes, missuguse sürri avanguga uutele sõpradele läheneda. Ükski väljapakutud variantidest kasutusse ei läinud, sest juba natukese aja pärast hakkas vihma sadama ja pidulised jooksid laiali kiiremini, kui me hitlerinalju teha jõudsime.

Sellega peod ei lõppenud. Juba kolmapäeval kuulus treeningplaani diskol käimine, sest plekitöökojanimelises klubis toimus kolmandat korda Konstanzis Professorennacht - "Mein Prof ist ein DJ" ("Mu professor on plaadikeerutaja"), kus kaks paari professoreid (kolm Uni Konstanzist ja üks HTWG Konstanzist) mängisid enda väljavalitud palasid ja võistlesid kuldse noodivõtme nimel (kes detsibellide poolest võimsama ovatsiooni saab, on võitja). Kohal olnud professionaalse fotograafi tehtud pilt kuiva jutu kõrvale: mõlemal teises võistluspaaris DJ-d mänginud professoril oli kohal üliõpilastest fännklubi (paistab ainult väike osa papp-plakatitest).

Nüüd aitab pidudest, kvoot sai täis. Edasi tuleb juttu linnulaulust. Et praktikumi seekordsesse toimumiskohta Dettingeni jõuda, tuli ratta selga istuda juba kell 4.50. Õnneks ei pidanud ma hommikul vara üksi seiklema minema, sest samas majas elab veel üks hull tüüp, kes enne kukke ja koitu (aga peale musträstast) linnulaulu kuulama suundub. Tempoka sõiduga jõudsime isegi esimestena kohale. Järgmisena saabusid kaks tüüpi, kes olid teist ja palju seikluslikumat teed mööda tulnud nii, et jalanõud kõik üleni porised. Natukese aja pärast, kui ma olin otsustanud mingi imeliku küsimusega juttu alustada, selgus, et üks neist, Urte, on pärit Leedust ja õpib Konstanzis teist semestrit bioloogiat (ja ka see pole veel kõik, tema kaksikõde õpib samas matemaatikat). Täitsa äge tüdruk, lubasin teda teistele ägedatele leedukatele tutvustada. Elagu Baltikum!

Loodetavasti kõik ikka teavad, et varsti algab jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniir (Saksa koondis lendas muide juba eile Brasiiliasse). See pakkus meile sobiva ettekäände korraldada üks põnev jalgpallimatš, et Fritz (meie mitte just kõige kaunim neoonoranž pall) natuke värsket õhku saaks. Saime Facebooki abiga kohale piisavalt inimesi, et nelja- kuni viieliikmelised võistkonnad moodustada. Mis kõige ägedam, mitmed osalejad oskasid mängida ka, näiteks olid kohale ilmunud õlut kulistav poolakas Kuba, kellelt palli niisama lihtsalt kätte saada ei õnnestu ja kaks prantslast, kellest üks näiteks on mänginud mingis Pariisi liigas ja praegu pallib ülikooli meeskonnas. Prantslased said küll üsna kiiresti mõlemad vigastada (jalgpall on siiski karm mäng), aga sellele vaatamata õnnestus meil mängida ligikaudu poolteist tundi ülipõnevat jalgpalli. Sõltuvus ainult süvenes ja uue matši organiseerimisest pole pääsu.

Pean seda ka ikka mainima, et eile õnnestus mul järjekordse päikesepõletuse saamise kõrval endale ainult 25 euriga korralikud matkasaapad ärida, millega tulevikus arvukalt ekskursiooni- ja ka muid matkateid vallutada. Täna proovisin vaatamata rohkem kui kolmekümnele soojakraadile nad järgi ja pretensioone ei ole, väga mugavad saapad.

Nimelt otsustasime üle vaadata Euroopa suurima kose Rheinfalli. Selleks sõitsime rongidega (elagu Baden-Württemberg Ticket) Schaffhausenisse, mis asub juba teisel pool Saksamaa-Šveitsi piiri ja on muide Šveitsi põhjapoolseim linn, ja matkasime sealt umbes neli kilomeetrit koseni. Siinkohal esitan kronoloogilises järjestuses galerii.

Esimene korralik elamus ootas meid enne Rheini äärde jõudmist ja näitas, et Saksamaa prügisüsteem pole Šveitsi omaga võrreldes mitte kui midagi (kuigi, mis on eriti veider, Šveitsis pole millegipärast pudelitel panti).

Nii palju grafiitot

Ma päris täpselt ei saanudki aru, miks see vannitoasein järsku tee ääres seisis.

Flöödimängija

Tuus sillaalune, siin oleks päris kultuurne kodutu olla ja prügitünnis lõket teha.

Esimesed kärestikud algasid juba tükk maad enne koske.

Palju ägedaid saari leidus ka.

Kosk allavoolu, võttis tükk aega, enne kui me aru saime, mismoodi need turistid sinna kivi otsa sattusid.

 

Kosk natuke lähemalt ka

Leia pildilt pead pesev part.

Selle nurga alt paistab, et turistid saavad kivi otsa veeauru trotsides paadiga.

Kose kõrval oli veel muud huvitavat veega seotut.

Järjekordne äge Šveitsi tänavakunst ehk pärast lehmataltsutamist võtsin sisse daamilikuma ratsutamisasendi.

Kuigi kuskil kirjas ei ole, et sellistes kaevudes on tegelikult Trinkwasser, saime kohalikult kinnituse, et juua see tõesti kõlbab.

Natuke erinev purskkaev

Ferrari läigib ikka nii hästi, et saab korraliku grupipildi teha.

Perekond

Kurt Bruckneri skulptuur, nii palju kui kodulehelt näha oli, on kõigi tema kujude peategelased sellised loomad.

Need vaesekesed olid oma pesa eriti palavasse kohta ehitanud.

Soodsa ilma korral (vihmapilvedega näiteks, või öösel) eriti diip raudteesild, mis, nagu me lõpuks nägime, on praegu ka kasutuses.

Konstanzi tänaval pargib kahveltõstuk

Väidetavalt ehitati Rhein 1964. aastal.

Kui see on reklaam, siis on ta päris uhke.

Üks teooria väidab, et Schaffhauseni nimi tuleb sõnast Schaf, mis tähendab lammast. See seletaks kõik need rohked lambamotiivid ja lamba kujutamise koguni kantoni lipul.

Kuulsin, et kui Šveitsi majale on kirjutatud mingi veider nimi, on ta päris vana. See maja on näiteks saarmanimeline, isegi saarmas ise on seinale jõudnud.

Schaffhauseni politsei on üpris aktiivne vaimukate plakatite kleepija. Ülemisel plakatil on näiteks küsimus, kas ma tohin teie käekoti varastada. Ja natuke allpool tõdemus, et vargad ei küsi, nad teenindavad end ise, nii et hoidke oma väärisasjadel silm peal.

Homme on taas vaba päev ja tõenäoliselt palav päev. Saab kõvasti jäätisekuugleid vorpida.