Sel nädalal külastas mind üle hulga aja kõva tahe õppida. Ajastus oli õige, sest laupäevaks tuli terve mikrobioloogia endale uuesti selgeks teha. Kasutasin seekord meetodit guugelda-kõiki-olulisemaid-asju-ja-tõlgi-eesti-keelde (et paremini meeles püsiks). Siinne mikrobioloogia kursus oli natuke pealiskaudsem segu Tartus loetavatest mikrobioloogia, mikroobifüsioloogia ja biokeemia (minu lemmik loomulikult) kursustest, nii et midagi kohutavalt uut ette ei tulnud. See-eest tuli pähe õppida mitu käärimisrada, millega ma järjekordselt hakkama ei saanud (glükolüüs juba tuleks), nii et ei olnud tore, kui eksamis nende kohta umbes neli küsimust oli. Ülejäänud osad vastasin enam-vähem ära, ei midagi hiilgavat siiski, selleks on järgmine kord veel võimalus. Aga läbi seekord arvatavasti ei kuku, nii et edasiminek on toimunud. PS: avastasin, et õppejõud publitseerivad oma artikleid ei kuskil mujal kui näiteks Nature's.
Kolmapäeval võtsin osa eelviimasest bioloogiaekskursioonist, mida juhatas õppejõud, kes imetlusväärsel kombel tunneb väga paljude putukate ja muude loomade kõrval ka eriti palju taimi ehk on ikka päris boss. Pluss, hullu bioloogi stiilinäide: näitab oma käsivart ja juhib tähelepanu veidi heledamale X-kujulisele alale, seletuseks: tahtis teine proovida, milline toime ikkagi karuputke mahlal on, tegi mahlaga käele iksi, hoidis natuke aega päikse käes ja sai II astme põletuse. Seiklus.
Ekskursiooni teema oli neofüüdid ja loomtulnukatest tuli ka juttu, aga mitte nii palju. Kõige suurema elamuse pakkusid ühe kompostihunniku serval kasvavad lemmaltsad. Kui olete kohanud või kuskil õppinud, siis Eestis kasvab neist kaks kollaseõielist, üks kohalik ja teine kuskilt Aasiast tulnud, siin leidub veel üks lillaõieline uustulnuk.
Tuleb tuttav ette?
Igatahes, tavaliselt on lemmaltsad ikka kuskil meetripikkused vennad, kompostil võib olla aga üllatav mõju:
Läbimõõt ei anna ka häbeneda: täitsa käsivarrejämedune.
Neljapäeval tuli Heiliga peatse lahkumise puhul hängida, võtsime poolakad kampa ja tegime kahe hängimispeatuse ja ohtra sööminguga (nektariinid ja muu kraam) Spaziergangi. Esimene peatus: kurikuulus ülipopulaarne hängimistoru, kuhu siseneda julgesin ainult mina, tõestuseks klõpsasin pildi.
Teine peatus toimus ülikooli veespordialal, kus me tükk aega jalgupidi vees passisime ja mille käigus püksid Bodenseevee toimel märjaks said. Lõpuks nõuti grupipilti, nii et tegime selfiseeria.
Tegelikult on praegu käes aeg, kus enam-vähem kõik koju lähevad. See tingib ka tiheda peograafiku. Väisasin laupäeval üht tunnikeseks. Selle ajaga jõudsime testida klaverit (jah, Europahausis on päris klaver) ja pidada maha hoogsa lauajalgpallimatši (ma olevat päris jalgpallis parem, tahaks uskuda küll, sest lauajalka on kaugelt liiga kiire tempoga, et ma jõuaks reageerida).
Avaldasin juba enne, kui iPadi ekraanile valsinoodid võluti, arvamust, et saabunud on virtuoos (kui preili ruumi sisenes, mängisin ma parajasti koerapolkat (Julija oskab seda laulda!)).
Hängisin veel viimased korrad enne Vilniuses kohtumist ägeda Austejaga. Kasutasime ära arvatavasti veidraima Gutscheini, mis võimaldas meile Konstanzi kuulima kaltsuka bistroonurgas tasuta koogitüki ja kohvitarbijatele meie hulgas tassi mittemaitsvat kohvi.
Täna käisime veel Šveitsis ilusas pargis, kus ronisime vaatetorni otsa ja kohtasime Annet koos veel kahe eestlasega (vaene torn sattus Balti invasiooni alla), lugesime infotahvleid kahepaiksete kohta, vaatlesime ohutust kaugusest eesleid, söötsime ülbeid kitsi ja tšillisime mänguväljakul. Pärast sõime Konstanzi sadama lähistel kes sidruni, kes ilma ühegi šokolaaditükita stracciatella jäätist.
Vihma sadas ka palju. Erinevalt Eestist, nagu kuulukse.
Ostsime muide täna Reginaga piletid Konstanzist Pariisi kaudu Berliini, varsti ostame sealt edasi ka.
Järgmiseni!
