X peatükk juba

Grillpidusid toimub siin iga päev. Teisipäeval korraldasid bioloogid ka ühe. Iseenesest kõrge potentsiaaliga üritus uute bioloogsõprade leidmiseks, seega vaja osaleda. Esitan siinkohal kokkuvõtva kronoloogia.

Kogusin peoleminekuks eriti kaua julgust, aga lõpuks jätkus sellest ikka ainult nii paljuks, et Heili kaasa ärida ja plaani võtta kahekesi minek. Tema tuli muidugi ainult tingimusel, et me samal õhtul veel ujumisbasseini külastame. Ja nagu kõik teavad, mitte kunagi ei minda peole selleks kellaajaks, milleks on kutsutud, vaid ikka tund või kaks hiljem, niisiis siirdusime kõigepealt ujuma. Seekord kusjuures käisin korraks üle silla Bodensees ka ära. Hea karastus või nagu värava avanud vetelpäästja ennast väljendas: "Körper freut sich." Ja tõesti, kehal oli pärast väga hea meel ja värske olla. Ujumisalalt väljudes oli juba hämar, nii et kiirustasime ülikooli veespordialale, kus bioloogide hordid eeldatavasti juba ammu tudengisõbralike hindade eest Wurste tarbisid. Tudengisõbralik tähendab muide 2 euri pro Wurst. Tellisin ühe Wursti ja siis veel ühe Heilile ka, sest "minu saksa keel on C1/C2". Siis ma veel ei aimanud, et need kaks lauset jäävad sel peol ainsateks, mis ma sakslastega vahetan. Igatahes veetsime järgmised kümme minutit pead murdes, missuguse sürri avanguga uutele sõpradele läheneda. Ükski väljapakutud variantidest kasutusse ei läinud, sest juba natukese aja pärast hakkas vihma sadama ja pidulised jooksid laiali kiiremini, kui me hitlerinalju teha jõudsime.

Sellega peod ei lõppenud. Juba kolmapäeval kuulus treeningplaani diskol käimine, sest plekitöökojanimelises klubis toimus kolmandat korda Konstanzis Professorennacht - "Mein Prof ist ein DJ" ("Mu professor on plaadikeerutaja"), kus kaks paari professoreid (kolm Uni Konstanzist ja üks HTWG Konstanzist) mängisid enda väljavalitud palasid ja võistlesid kuldse noodivõtme nimel (kes detsibellide poolest võimsama ovatsiooni saab, on võitja). Kohal olnud professionaalse fotograafi tehtud pilt kuiva jutu kõrvale: mõlemal teises võistluspaaris DJ-d mänginud professoril oli kohal üliõpilastest fännklubi (paistab ainult väike osa papp-plakatitest).

Nüüd aitab pidudest, kvoot sai täis. Edasi tuleb juttu linnulaulust. Et praktikumi seekordsesse toimumiskohta Dettingeni jõuda, tuli ratta selga istuda juba kell 4.50. Õnneks ei pidanud ma hommikul vara üksi seiklema minema, sest samas majas elab veel üks hull tüüp, kes enne kukke ja koitu (aga peale musträstast) linnulaulu kuulama suundub. Tempoka sõiduga jõudsime isegi esimestena kohale. Järgmisena saabusid kaks tüüpi, kes olid teist ja palju seikluslikumat teed mööda tulnud nii, et jalanõud kõik üleni porised. Natukese aja pärast, kui ma olin otsustanud mingi imeliku küsimusega juttu alustada, selgus, et üks neist, Urte, on pärit Leedust ja õpib Konstanzis teist semestrit bioloogiat (ja ka see pole veel kõik, tema kaksikõde õpib samas matemaatikat). Täitsa äge tüdruk, lubasin teda teistele ägedatele leedukatele tutvustada. Elagu Baltikum!

Loodetavasti kõik ikka teavad, et varsti algab jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniir (Saksa koondis lendas muide juba eile Brasiiliasse). See pakkus meile sobiva ettekäände korraldada üks põnev jalgpallimatš, et Fritz (meie mitte just kõige kaunim neoonoranž pall) natuke värsket õhku saaks. Saime Facebooki abiga kohale piisavalt inimesi, et nelja- kuni viieliikmelised võistkonnad moodustada. Mis kõige ägedam, mitmed osalejad oskasid mängida ka, näiteks olid kohale ilmunud õlut kulistav poolakas Kuba, kellelt palli niisama lihtsalt kätte saada ei õnnestu ja kaks prantslast, kellest üks näiteks on mänginud mingis Pariisi liigas ja praegu pallib ülikooli meeskonnas. Prantslased said küll üsna kiiresti mõlemad vigastada (jalgpall on siiski karm mäng), aga sellele vaatamata õnnestus meil mängida ligikaudu poolteist tundi ülipõnevat jalgpalli. Sõltuvus ainult süvenes ja uue matši organiseerimisest pole pääsu.

Pean seda ka ikka mainima, et eile õnnestus mul järjekordse päikesepõletuse saamise kõrval endale ainult 25 euriga korralikud matkasaapad ärida, millega tulevikus arvukalt ekskursiooni- ja ka muid matkateid vallutada. Täna proovisin vaatamata rohkem kui kolmekümnele soojakraadile nad järgi ja pretensioone ei ole, väga mugavad saapad.

Nimelt otsustasime üle vaadata Euroopa suurima kose Rheinfalli. Selleks sõitsime rongidega (elagu Baden-Württemberg Ticket) Schaffhausenisse, mis asub juba teisel pool Saksamaa-Šveitsi piiri ja on muide Šveitsi põhjapoolseim linn, ja matkasime sealt umbes neli kilomeetrit koseni. Siinkohal esitan kronoloogilises järjestuses galerii.

Esimene korralik elamus ootas meid enne Rheini äärde jõudmist ja näitas, et Saksamaa prügisüsteem pole Šveitsi omaga võrreldes mitte kui midagi (kuigi, mis on eriti veider, Šveitsis pole millegipärast pudelitel panti).

Nii palju grafiitot

Ma päris täpselt ei saanudki aru, miks see vannitoasein järsku tee ääres seisis.

Flöödimängija

Tuus sillaalune, siin oleks päris kultuurne kodutu olla ja prügitünnis lõket teha.

Esimesed kärestikud algasid juba tükk maad enne koske.

Palju ägedaid saari leidus ka.

Kosk allavoolu, võttis tükk aega, enne kui me aru saime, mismoodi need turistid sinna kivi otsa sattusid.

 

Kosk natuke lähemalt ka

Leia pildilt pead pesev part.

Selle nurga alt paistab, et turistid saavad kivi otsa veeauru trotsides paadiga.

Kose kõrval oli veel muud huvitavat veega seotut.

Järjekordne äge Šveitsi tänavakunst ehk pärast lehmataltsutamist võtsin sisse daamilikuma ratsutamisasendi.

Kuigi kuskil kirjas ei ole, et sellistes kaevudes on tegelikult Trinkwasser, saime kohalikult kinnituse, et juua see tõesti kõlbab.

Natuke erinev purskkaev

Ferrari läigib ikka nii hästi, et saab korraliku grupipildi teha.

Perekond

Kurt Bruckneri skulptuur, nii palju kui kodulehelt näha oli, on kõigi tema kujude peategelased sellised loomad.

Need vaesekesed olid oma pesa eriti palavasse kohta ehitanud.

Soodsa ilma korral (vihmapilvedega näiteks, või öösel) eriti diip raudteesild, mis, nagu me lõpuks nägime, on praegu ka kasutuses.

Konstanzi tänaval pargib kahveltõstuk

Väidetavalt ehitati Rhein 1964. aastal.

Kui see on reklaam, siis on ta päris uhke.

Üks teooria väidab, et Schaffhauseni nimi tuleb sõnast Schaf, mis tähendab lammast. See seletaks kõik need rohked lambamotiivid ja lamba kujutamise koguni kantoni lipul.

Kuulsin, et kui Šveitsi majale on kirjutatud mingi veider nimi, on ta päris vana. See maja on näiteks saarmanimeline, isegi saarmas ise on seinale jõudnud.

Schaffhauseni politsei on üpris aktiivne vaimukate plakatite kleepija. Ülemisel plakatil on näiteks küsimus, kas ma tohin teie käekoti varastada. Ja natuke allpool tõdemus, et vargad ei küsi, nad teenindavad end ise, nii et hoidke oma väärisasjadel silm peal.

Homme on taas vaba päev ja tõenäoliselt palav päev. Saab kõvasti jäätisekuugleid vorpida.