Was ist das für eine Bratwurst?

Võib juhtuda, et see postitus jääbki viimaseks minu Erasmuse-seiklusi kajastavaks sissekandeks, viimaseks Konstanzis kirjutatuks kindlasti. Regina peaks olema juba Riiga jõudnud ehk jupp teest Konstanzi läbitud. Kui ta ükskord saabub, on meil plaanis minna Gutscheinide eest purjetama, pidada maha üks massiivne hüvastijätu-jätsipidu, natuke vaatamisväärsusi külastada ja korralikult koristada, enne kui Hausmeister külla tuleb. Ja siis! Ja siis viib rong meid juba Pariisi, kus ootavad neljaks päevaks uued seiklused, millele järgneb tüüpiline marsruut kodu suunas, peatustega (ja sõprade külastamisega!!) Berliinis, Varssavis ja Vilniuses. Tallinnas ka, pange ennast valmis!

Aga kõigepealt tuleb jutustada lugu selle nädala rattaretkest Lindaule, kolmandale Bodensee peaaegu-saarele.

Isaac ja Sandra otsustasid kaasa tulla, nii et tekitasin FBsse evendi ja sõit võis alata. Selgus, et mu illegaalse StudiTicketiga ei pea praamil ratta eest juurde maksmagi, nii et sain vabalt jäätisele rohkem kulutada.

Tee viis läbi ilusatest küladest ja mööda õunaaedadest. Puuviljaparadiisis on käes saagikoristushooaeg.

Suurim teele jääv asula oli Friedrichshafen, täies hiilguses oma tsepeliinidega. Neid ägedaid sõidukeid jagus taevasse,

purskkaevudele

ja muuseumiesisele mänguväljakule (vaese mehe tsepeliinisõit).

Edasi läbisime veel kauneid külakesi, nägime reoveepuhastusjaama ja siin paistab, et peale õuna- ja pirnikasvatuse (tagasi tulles ärisin ühe põllu servast endalegi kilo värskeid õunu) tegeletakse Bodensee piirkonnas ka kalapüügiga.

Sarjast "Veidrad Saksamaa muuseumid" ühetoaline tuletõrjemuuseum, tasuta sissepääs ja puha

Kohustuslik pilt sihtkoha sildiga, kuigi see silt märgistab mitte saart, vaid linna algust maismaal (Baierimaa jälle muide).

Veel saagikoristushooaja sõidukimoodi

Siin paistab lõpuks juba saar Lindau, Deutsche Bahni rong parajasti silda ületamas ja taustal Austria maastik.

Silt soovitab kiirustavatel inimestel kasutada teist ülesõitu, sest, nagu isegi kogesime, on siin tõkkepuud langetatud olekus ikka eriti kaua.

Lindau oli turiste pungil täis ja nendega käisid kaasas tänavamustkunstnik/kloun, mitu elavat skulptuuri ja minirong, millega mööda tänavaid kruiisida. Sadamaväravad olid ühed tähtsamatest vaatamisväärsustest. Parajasti saabub Stuttgart.

Äge skulptuur

Loomulikult on kruiisilaevasadama kõrval olemas ka jahisadam.

Vaade Austriale

Vaadet nautivad turistid koos inetu pardipojaga

Milline tehnikaime: pöörlev jäätisevitriin! Aga minu jätsihütis leidub ikka paremat jäätist.

Väga originaalne silt

Millised tänavad!

Vastu ei vaidle vist keegi, tarkuseterad otse tänavalt.

Bodensee-patriootide residents

Mu kamraadid ja nende rattad pidasid paremaks pool tagasiteed praamiga läbida. Ma panin ette kohtuda Friedrichshafenis. Mõeldud, tehtud. Selgus, et ajaliselt erilist vahet ei ole, kas minna ratta või praamiga. Jõudsin söögipausi ja inimeste jälgimise võrra varem kohale, sest olin enam-vähem sama palju enne praami sõitma hakanud. Fotojäädvustusel inimeste jälgimise ajast on näha leiutajamoega mees jäätist limpsimas ja rahvamass, kes ootab Konstanzi sõitmiseks katamaraanile pääsemise järjekorras.

TripAdvisoris oli selle torni kohta üks hinnang stiilis "see on tasuta, seega miks mitte külastada". Võtsime meiegi trepivallutuse ette.

Enne märkasime veel kena valgusmängu.

Vaade vanalinnale tornitipust

Peale mõne, kes olid juba teisel korrusel alla andnud, oli enamik paare tornitipu vallutada suutnud ja lipu asemel sinna oma lukukese jätnud.

Ongi kõik, loodetavasti tasusid need rohkem kui 20 blogiga veedetud unetut ööd ennast ära. Davai! Naeratus näole ja vastu uutele seiklustele! (Ja kes pole veel Erasmust teinud, siis mis te veel ootate!!)

Aa, tegelikult peaks veel üle vaatama, kuidas mul alguses paika pandud eesmärkide täitmine läks.

Niisiis, vaatepilt ei ole ülirõõmustav, aga andsin oma saavutustele eesmärkide kontekstis hinnangu ja jõudsin järeldusele, et olgugi napilt, aga siiski: 50% lävi sai ületatud. Lisaks sellele toimus igasugu muid rõõmustavaid arenguid teistes valdkondades (näiteks lihvisin korralikult oma FB eventide loomise oskusi ja jalgpallis ning lauatennises olen ma väidetavalt parem kui alguses), nii et kahetseda ei ole midagi. Täiskäigul edasi!

Auf Wiedersehen!

Tere tulemast saama üledoosi piltidest! Plaanis on illustreerida viit päeva botaanikaekskursioone, ühe tõelise saksa tudengite WG (asus siiski Šveitsis) pitsapidu ja retke Ulmi, super kõrge kiriku ja veidrate einsteinimonumentidega linna.

Botaanikaekskursioonide tarbeks oleks ilm võinud igal juhul veidi ilusam olla ja sellega rohkem sõite Alpidesse võimaldada, samas ei saa väga kurta ka: udu tekitas igati müstilisi vaateid.

Niisiis, hakakem pihta!

Schwarzwaldis saab Feldbergi otsa sõita karbikestes, me eelistasine võtta jalgraja.

Rada läbis Bannwaldi, metsa, mis on jäetud ennast ise majandama, ainuke inimtegevus on radu tõkestavate puude eemaldamine.

Imelikul kombel tekkis udu aina juurde.

Juba teisipäev, vaatleme erilisi, aga samas suhteliselt tähelepandamatuid taimi liivakivikaljude taga, millele on asetatud kulumise kaitseks betoonmütsid. Turistide uuristavale tegevusele need siiski eriti tõhusalt vastu ei pane.

Siis liigume ürgorgu.

Ja pärast seda geoloogia-alasele õpperajale, millelt avaneb supervaade Bodenseele.

Kõige ägedam botaanikaõppejõud, kes teab kümneid viise, kuidas taimede abil naabri kassile tuul alla teha, on kuulduste järgi tehno-DJ ja joob ainult kalorivaest koolat. Siin koos liustiku maha jäetud veidra kivimassiga.

Ekskursioon Hohentwieli viis kindlusest mööda.

Ilmaohakas (Carlina acaulis) ennustab õigesti, et on taaskord vihmane ilm: õied ilusti kombekalt suletud.

See vulkaanikujuline mäeke horisondil oligi tegelikult kunagi ammu vulkaan.

Jääajapargis vaatlesime tüüpilist Eesti rabataimestikku, pildil on Peetrikalju.

Neljapäeval jõudsin esimest korda Liechtensteini pinnale. Seitse tundi mägimatka möödus kaugelt liiga kiiresti.

Numbrimärgid on Liechtensteinis šikilt mustal taustal.

Ja bussid liigutavad kogu maad.

Skulptuurid ei ole veidrad (vähemalt Malbunis).

Mäkkesõit maksab tudengitele 7.30 Šveitsi franki.

Nagu kosmoselaev

Vaade on imeline.

Selaginellid on ka imelised.

Pyrola rotundifolia, meil ka olemas.

Äraõitsenud Dryas octopetala, imelikul kombel kaheksa kroonlehega roosõieline, meil ei kasva

Karukellad on äraõitsenult peaaegu et ilusamad kui õitsemise ajal.

Müstiline

Ilmselt kaitsevad oruelanikke laviini eest.

Sain teada, mis vahe on Kreuzfahrt'il, Kreuzzug'il ja Kreuzgang'il. Pildil on palverännak (Kreuzgang).

Matkarada on värviliselt tähistatud.

Mittesobivate jalatsitega mitte edasi minna!

Päris palju sai pilves kõndida.

Kõik kuristikud olid kenasti varjatud.

Ikka ülespoole!

Järgmine ristike. Noormees sinises, nagu viimasel päeval selgus, on täitsa soomlane, kolis perega Saksamaale, kui Soomest Euroopa Liidu riik sai. Võrdlesime korralikult soome ja eesti keelt (tekkis kõrgema taseme vendlus) ning tundsime ära metsas seisnud Niva (mida selline masin Kesk-Euroopas teeb, ei oska küll öelda).

Pilt seeriast "Seen lammaste taustal"

Tee sai otsa.

Väljume lambaaiast, on isegi vastuliiklus.

Lipp lehvib ja majakeses saab keha kinnitada.

Juba jõudsin enneaegselt olla pettunud, et terve Erasmuse jooksul ei jõudnud kordagi Austria pinnale, kui järsku sai Liechtenstein otsa ja leidsingi end uuest riigist.

Serpentiinidega teed näevad mäeküljel head välja.

Mõni lehm sätib end ilusti künka tippu.

Ümisejate hulgas leidub ka ilumeelega isendeid, kes oma urgu entsianidega kaunistavad.

Kusagil mujal kui Liechtensteinis pole ma veel valge voodriga tunnelit läbinud.

Liechtensteinist tagasi, jõudsin veel korraks jalgpalliplatsile ja pärast seda siirdusin juba lootusetult hiljaks jäänuna Kreuzlingeni, kus Annikal pidi olema käsil pitsaküpsetamine. Kui ma kohale jõudsin, oli pitsa juba jahtunud ja pidu hakkas lõppema, aga sellele vaatamata õnnestus mul kohata kaht noorsandi, kes olid paar aastat tagasi käinud Tartus SELLi mängudel. Neil olid head mälestused Atlantisest.

Viimane botaanikaekskursioon ja ühtlasi viimane õppetöö Konstanzis osutus vihma tõttu eriti lühikeseks, aga sellele vaatamata õnnestus näha mõnda tähtsat, aga eriti silmapaistmatut taime, ägedat skulptuuri

ja otsida settekivipaljanditest haihambaid (ja neid seal ikka oli, leidsin ka ühe).

Lambaid sai ka jälle näha.

Juba teisipäeval jõudsid kohale mu uus telk ja matkapüksid, nii et sain pükse kohe ekskursioonidel testida. Mis loogika nende käitsmiseks terve kasti õhkpatju täis käskis toppida, jääb selgusetuks.

Reedel mängisime esimest korda jalgpalli liiga pingelises atmosfääris: minu maja kõrval treenivad lapsed on ainult võidu peal väljas. Pärast seda võtsin vastu väljakutse liitusa hängimisega ühes iiri pubis, seiklus missugune.

Nüüd turistiekskursioonile!

Hommikune vaade jalgrattasillale, tee viib raudteejaama, et sõita Ulmi.

Rongis mängime ajaviiteks läbi kaks kaardimängu. Kiiruse peale oleva mängu kaotan pika puuga.

Lubage tutvustada: maailma kõrgeim kirik, Ulmi Münster, 161 meetrit, ehitatud vahemikus 1377 - 1890, võite ise arvutada, mitu aastat see täpselt teeb.