Enne kui käesoleva nädala kallale asun, tuleb näidata paari pilti eelmise pühapäeva "Das grosse Wissensquizi" raundist, mis toimus jalgpalli vaimus küpsetatud sidrunikoogi tähe all. Kui mäletate, siis mainisin kunagi jalgpalliväljaku kujulise koogivormi soetamist. Nüüd jõudis kätte hetk, mil Austeja otsustas kooki teha ja vorm sai võimaluse oma teeneid osutada.
Siin veel pakendis
Juba korralikult võitatud (kook tuli ka nii libe, et taldriku ulatamisel suutis viimane tükk plehku panna)
Mänguraund toimus seekord Julija valdustes ja koogi lahtilõikamise au sai Mitbewohnerin Katrin, kes, nagu selgus, oli aastakese Haljalas Euroopa vabatahtlikku teenistust teinud ja terve Eesti läbi reisinud.
Peale järjekordse "Das grosse Wissensquizi" raundi ja jalgpallimängu, millest seekord tehti pilti ka, nii et tõestus on olemas (muide, meie Fritz ei saanud jälle mängida, sest alati on kellelgi vähem neoonoranž ja rohkem õhku sisaldav pall pakkuda),
tuli sel nädalal valmistuda esimeseks eksamiks ja esimeseks hääletusretkeks Šveitsis.
Eksamil kontrolliti teadmisi aines Rakubioloogia II - molekulaarne rakubioloogia. Erandlikult alustasin selleks valmistumist vist juba kaks kuud tagasi: vaatasin läbi kõigepealt rakubioloogia I slaidid ja seejärel rakubioloogia II omad. Viimane õhtu läks sellegipoolest pikale, sest vahepeal tuli ju jalgpalli mängida ja molutada. Niisiis, kordasin eksamile jalutades (sest mu uus ratas kaotas eelmisel õhtul kõik käigud ja selle käigus sain veel endale põlve otsa muhu ka, nii et jälle kaputt, mingi needus vist) veel signaaliülekanderadasid, ainult vaimse valmisoleku jätsin unarusse (see on tegelikult peaaegu sama oluline kui sisuline ettevalmistus). Lõpuks, ma ei ole kindel, kas viga oli selles või ei võta mu aju lihtsalt enam nii suurt hulka valguinfot vastu, aga suure tõenäosusega saavutan hinde, mis on suurem kui 3,7 ehk tähendab läbikukkumist. Natuke depressiivne, aga tegelikult pole hullu, sest nendest 31st ainepunktist, mis ma siin võtnud olen, tuleb tagasi tulles üle kanda ainult 15, nii et läbikukkumisruumi on isegi praegu küll ja veel.
Eksamivihiku esileht, võlusõna ERASMUS on kirjas, aga seekord ei päästa isegi tema.
Laupäev jätkub ehk lilleõis nööpauku ja hääletama!
Austeja oli nõustunud minuga Luzerni vaatama tulema. Algne plaan nägi ette pärast eksamit Luzerni hääletamist, seal sohvasurfamist ja pühapäeval tagasihääletamist. Aga nagu esimestele vasikatele kohane, ei läinud kõik plaanikohaselt. Hetkeks, kui me lõpuks teele asusime, ei olnud meil ühtki sohvat leitud. Mina ei lasknud end sellest häirida, aga kõigile ei meeldi kuskil silla all ööbida.
Kõigepealt aga natuke hääletamisest, umbes 200 meetrit Saksamaa-Šveitsi piirist on täitsa korralik hääletuskoht, just enne üht ringristmikku, kust edasi algab juba Autobahn. Meil tuli seal oma Luzerni sildiga (nagu arvata oli, sõidab valdav enamus ikka ainult Zürichini, aga proovida ju võis) seista ja möödasõitjate naerunägusid vaadata võib-olla ainult kakskümmend minutit, kuni üks naine peatus ja meid Zürichini kaasa võttis. Ta oli tegelikult pärit Poola piiri äärselt Saksamaalt ja elab Zürichis alles viis aastat, töötab hambaarsti õena. Saime temaga ühe Zürichi servas Autobahni kõrval asuva kaubanduskeskuse juurde (andsin talle meie esimese Šveitsis hääletades läbitud teelõigu puhul Kalevi tiramisušokolaadi), mis, nagu me kohe nägime, ei olnud tegelikult edasihääletamiseks üldse sobiv. Otsustasime jalgsi mingis soodsamas suunas edasi minna.
Nüüd jõuame hetke, kus selgub, et meie reisi kaugeimaks punktiks jääb seekord Zürichi kesklinn ja Luzern tuleb ette võtta millalgi hiljem (Regina, mu lootused on nüüd kõik sinu peal). Jalutuskäik kesklinna võtab ka juba tükk aega ja teele jääb mitmeid huvitavaid vaateid.
Kõigepealt lehmadega reklaam
Siis mingi veider reklaam
Põnev kuur vannitoastiilis majade taustal
Trammidepoo
Kohtasime trammidepoo bossi, kes ütles, et tohib sisse ka minna ja pilti teha. Kasutasime olukorra ära.
Topeltgrupipilt
Šveits on siiski Veloland.
Olemegi kesklinnas ja minu jaoks teist korda Zürichsee kaldal, luigepopulatsioon on eriti tihe. Võideldakse banaanitüki pärast.
Kellegi kübar ujub luikede ja partide vahel slaalomit.
Kraana on väidetavalt Osnabrückist ostetud ja siin tänavakunsti funktsioonis
Landesmuseum on ka jalkafänn
Nüüd tuleb otsusele jõuda, mismoodi tagasi koju minna. Neli tundi magamist annab juba tunda ja olen liiga väsinud, et hääletamise poolt võitlema hakata. Järele jääb veel kaks võimalust: Meinfernbus ja rong. Meinfernbusi parklas selgub, et oleme 25 minutit hiljaks jäänud, et viimase bussi peale jõuda. Järele jääb veel ainult üks võimalus: rong. Täispilet Konstanzi maksab 26 eurot ja lapsepileti ostmisega me riskida ei julge (poole odavam, aga nagu hiljem selgub, vaatleb kontrolör piletit piisava põhjalikkusega, nii et läbi see trikk ikka ei läheks), niisiis ostame selle ja loeme oma hääletusretke enam-vähem läbikukkunuks.
Veel lehmareklaami raudteejaamas
Brasiilia mängib Tšiiliga
Hiljem selgub, et laupäeva hommikul kell kolmveerand 11 ehk võib-olla umbes viis minutit pärast minu couchsurfingu lehelt lahkumist on meie kirjale vastanud üks äge valgevenelane, kes oleks olnud nõus meie magamiskottidele oma põrandapinda laenama. Jama lugu, aga jätan järgmiseks korraks meelde.
Uute ekskursioonimuljeteni!
No comments:
Post a Comment