VIII peatükk

Nädala esimese poole veetsin jäätisekuugleid vorpides, teises pooles läks aga korralikeks seiklusteks - saate rohkem pilte vaadata kui eelmisel korral.

Neljapäeval toimus ekskursioon liidumaa pealinna Stuttgarti. Esimese asjana suundusime Landtagi, mis on nagu Baden-Württembergi Riigikogu. Kogu töö käib seal hetkel kõrvalmajas, sest õiget hoonet remonditakse. Et istungisaali päevavalgust ka paistaks, mõeldi vahepeal ehitada katusele selline kuppel nagu Riigipäevahoonel Berliinis. See plaan jäi siiski katki, sest maja kandiline stiil on kaitse all.

Pärast kahe rahvasaadikuga kohtumist saime 45 minutit jälgida istungit. See ei näinud üldse välja nagu Riigikogus: vähe puudus, et tomatid oleks lendama hakanud. Samal ajal, kui üks oma maksimaalselt viieminutilist ettekannet peab, tegelevad teised rahvasaadikud parimal juhul oma asjadega või jalutavad ringi, halvemal juhul karjuvad vahele (õnneks pole neil mikrofone), naeravad, üritavad küsimust esitada või, kui on kõnelejaga samast fraktsioonist, plaksutavad aeg-ajalt. Juttu oli muidu ühistranspordist ja maapiirkonna koolidest. Siin saab täitsa vaadata, mida mina nägin. Meeleolukamad kõned on 2 tunni ja 5 minuti ning 2 tunni ja 28 minuti kandis.

Linnast nägime keskset väljakut koos kahe lossiga ja paari purskkaevuga ning umbes kahte tänavat. Mõned illustreerivad pildid:

Tšehhi turistide buss vana lossi ja üleelusuuruse kellaga kiriku taustal

Moodne kunst

Stuttgart ehitati igaks juhuks mägede vahele. Nüüd ei tundu see enam eriti hea ideena, pidevalt on sudune.

Kohalik Bratwurst Stuttgarter Rote veidrate hundinuiade taustal

 Jäätist saab stiilselt müüa ka Mega-marki autost.

 Elu uue lossi ees ja purskkaevu sees

Üleelusuuruse kellaga kirikul on tuus ukselink.

Mhmh, kohe saab näha eriti suures koguses Mercedeseid!

Enne sisenemist varjuselfie kajakatiibadega iludusega

 Tuusamaid lifte ei ole minu silmad veel näinud. Nendega sõidetakse ülemisele korrusele ja siis jalutatakse spiraali mööda kronoloogiliselt alla.

Maailma esimene mootorratas

Maailma esimene omnibuss

 Arhitektuur ise oli ka juba vaatamist väärt.

Inklusive rannatarbed

Ilus tehnika

 Võidad 1939. aastal Nürburgringil karika ja sinu nime asemel kirjutatakse sellele Adolf Hitler.

Veel üks kajakatiibadega iludus

Papamobil

Otse põllult

Musklid

  

Veel minim kui Mini

Muuseumi kõrval asus peale Mercedes-Benz Arena, kus saab mängida jalgpalli, ka Porsche Arena, mis on mõeldud näiteks käsipalli, korvpalli, tennise, poksi, kontsertide või firmaürituste jaoks.

Reedel sain maitsta saksa toorainest valmistatud hiina toitu ja tuletada meelde pulkadega söömist. Hiina toit ei ole üldse vürtsine (vähemalt saksapäraselt valmistatult).

Laupäeval seiklesime jalgpalliväljakul, FC Konstanzi tasemel veel ei ole, tuleb natuke rohkem harjutada. 

Ja täna viis tee UNESCO maailmapärandisse kuuluvale köögiviljasaarele Reichenaule. Reichenau on Bodensee kõige suurem saar ja köögiviljade kasvatamise kõrval tegeletakse seal veel turismiga. Bodensee saartele tüüpiliselt saab Reichenaule üle tammi, kusjuures see ei ole mitte mingi tavaline tamm, vaid allee, millega algab 2900 km pikkune Deutsche Alleenstraße. Välja näeb täitsa nagu allee:

Selline luksus, et iga paarikümne meetri tagant on kraan, millest oma kapsastele (või rukkile!) kastmisvett võtta (kein Trinkwasser).

Ainuke mõttekas lill, mis ikka lõhnas ka.

 Kohalik Münster kandis püha Maria ja Markuse nime, siin näete Markust oma kaslasega.

 Vanakesed kasutavad kõik seda transpordivahendit.

 Rukkililled ja moonid

Kunstroute Untersee näitab ära kohad, mida kuulsad kunstnikud on maalinud, siin tegutses Georg Röder.

Niederzellis asus püha Peetri ja Pauli kirik, mille uksed tuleb sulgeda lindude pärast (saksa keele tunnis õpime, et sõna wegen kasutatakse olukorras, kus järgnev sõna on midagi negatiivset või ebanormaalset).

Kapsapõld

Õhtul sain oma silmaga näha, et Indias süüaksegi kätega. Ja et isegi kui vürtse on vähe lisatud, on see minu jaoks liig. Menüüs oli kana Liibanoni leivaga.

Magustoidu parim osa oli saksa jäätis, india kaste järjekordselt väga vürtsine.

Nägudeni!

VII peatükk

Suutsin viimased seitse päeva mööda saata suurte seiklusteta. Väikseid see-eest jagus igasse päeva. Nädala alguses näiteks olin tubli ja läksin pärast loenguid raamatukokku õppima. Semester alles algas, aga kõik sakslased istuvad juba laudade taga ja tudeerivad, kusjuures enamikul ei ole lahti mitte arvuti, vaid raamat. Võtsin ka rakubioloogia slaidid lahti ja igaks juhuks õpiku lauanurgale julgestuseks. Sain paar valku jälle meelde tuletatud.

Ülikoolis on oma kinohuviliste grupp ja igal teisipäevaõhtul näidatakse Audimaxis (auditorium maximum - definitsiooni järgi ülikooli kõige mahukam ja esinduslikum loengusaal) filmi. Seekord läksin ka ja vaatasin fantaasia/õudusmultikat "Coraline". Mu ootused ei olnud eriti kõrged, aga see film oli täitsa ilus vaadata ja ühe koha peal pani hinge kinni hoidma ka, hea meelelahutus.

Nagu karta võis, ei olnud järgmisel hommikul kell neli üles ärkamine eriti mõnus. Ja et õues sadas vihma, otsustasin seekord uuesti magama minna ja hommikuse linnulaulukuulamise vahele jätta. Natuke kahju küll, sest nüüd jäid kõik Wollmatinger Riedi (kaitseala Bodensee kaldal) pardid nägemata. Samas ootas mind samal päeval ees veel kaks ekskursiooni ja üledoosi ei tasu ju ka saada.

Esiteks sõitsime pärastlõunal kuus tundi rattaga mööda linna ja uurisime, millised liigid kus elavad. Esimene peatus tehti ühe Baumscheibe juures. Ma ei oska sellele nähtusele hetkel head eestikeelset nime anda, nii et baumscheibengarten.wordpress.com abil lisan teile siia illustreeriva pildi:

Meie Baumscheibe keskel kasvas isend perekonnast pärn ja tema ümber oli paksult otra, aga mitte seda liiki, keda põllul kasvatatakse, vaid üht teist, kelle nimi saksa keeles on hiireoder, pidi täitsa tavaline linnaliik olema. Teiste kõrreliste seas sai näha ka heilhitlerkrauti (väidetavalt botaanikute seas levinud hüüdnimi lehtede käesarnaselt püstihoidmise tõttu), kelle õige nime suutsin juba ära unustada.

Ülejäänud tundide jooksul vaatlesime nõgeste, takjate, nälkjate ja erinevate putukate kõrval ka ühte vaest sisalikku, kes nii kõvasti ehmatas, et oma sabast ilma jäi. Kõigile nutitelefonide omanikele avanes erakordne võimalus teha video ilma sisalikuta liigutavast sabast. Haistan uut kassahitti.

Kõige ägedam ekskursioon algas õhtul kell üheksa. Hämaras ja lõpuks täiskuu valguses kuulasime moodsa tehnika abil kuuldavale toodud nahkhiirehäälitsusi ja veendusime ise, et lendav nahkhiir näeb tõepoolest välja nagu ilma sabata lind.

Ühe uue saksa sõbra sain ka.


Päris naljakas on vaadata, kuidas kohe, kui omad paremat kaamerat kui tavaline seebikarp, arvavad inimesed, et sa oled professionaal. Ühel mu tšehhi sõbral oli CV jaoks pilti vaja, aga et stuudios maksab selle tegemine eriti palju, palkas ta minu ühe mensalõunasöögi eest oma portreefotograafiks. Igal juhul hea diil mõlemale: mina sain kõhu täis ja natuke GIMPis tausta blurrimist harjutada ja tema jäi enda sõnul ka tulemusega rahule ning ei pidanudki ilusa CV nimel pankrotiga riskima. Järgmine kord jälle.

Erinevalt minust oli sel nädalal mu hiina sõbral jalgrattaseiklus. Nimelt oli ta ühel päeval bussipeatuses saanud jutule ägeda vanaemaga, kelle lapselaps õpib koolis hiina keelt (arvatavasti oluline nüanss). Osa vestlusest olevat näinud välja umbes selline:

Vanaema: "Kas sul ratas ikka on?"
Lewei: "Ei ole."
Vanaema: "No siis ma kingin sulle."

Öeldud, tehtud. Pildil on õnnelik rattaomanik oma uue sõidukiga.

 

Ja esimene rattatuur viis huvitavat värvi taevast vaatlema.

Laupäeval ostsime Heiliga (eelnevalt viidatud terminiga karm eestlane) jalgpalli, värv on küll eriti kole neoonoranž, aga see loodetavasti väravalöömist ei sega. Siirdusime õhtul kohe jooksutrassilt kõrvale jalkaplatsile, et pall järgi proovida. Seal olid ees kolm väikest poissi, kes juba enne kui meie tõsiselt kaaluda jõudsime, kas ennast nende mängu pakkuda, meid kampa kutsusid. Olime kohe nõus. Pidasime kaks korralikku lahingut ja surusime lõpuks kätt seisul üks võit meile, üks võit neile. Poisid olid eriti spordimehelikud ja galantsed, kui me teises mängus kahe väravaga taha jäime, manitses üks teisi, et laseme neil nüüd ka ühe värava lüüa. Lõpuks nad ikka võitsid ja paistis, et erinevalt meist polnud nemad grammigi näost lillad.

Pärast treeningut väisasime 3. Konstanzi Lange Nacht der Wissenschafti (à la muuseumi- või teadlaste öö) järelpidu, sest ühelegi loengule me enam ei jõudnud. VJ ja DJ olid ühendanud jõud ja jalga sai keerutada electro swingi taktis, väga hea muusika, sobib isegi inimestele, kes tantsida ei oska (näiteks mina).

Õnneks olime enne treeningut teaduseöö raames ära käinud ägedal näitusel. Te võite sama teha virtuaalselt sel leheküljel: http://www.janbanning.com/gallery/bureaucratics/ (võrrelge kindlasti kõigi palganumbreid). Loodetavasti kompenseerib mu seekordset piltide vähesust.

Seiklusteni!

VI peatükk

See nädal möödus täielikult suhkru tähe all. Kõigepealt ei olnud vist ilmad sakslaste jaoks jäätisesöömiseks piisava kvaliteediga, nii et selleks, et mitte ära unustada, kuidas üht kuuglit tehakse, veetsin oma aega endale jäätise serveerimisega. Muidugi sellega asi ei piirdunud, tehtud kuuglid tuleb ära ka süüa. Teiseks oli vaja kõigile Eurovisiooni ühisvaatamistele kaasa toodud küpsistele ots peale teha. Ja kolmandaks, kui korraldada massiivne jäätisepidu, tuleb arvestada sellega, et ka endal tuleb jätsist amps võtta, pluss šokolaadivarud täienevad seda paremini, mida massiivsem pidu osalejate arvult on. Minu paartile jõudis lõpuks kohale kakskümmend inimest, kes pidid hakkama saama kaheteistkümne liitri ehtsa Itaalia gelatoga. Missioon, peab tunnistama, täielikult ei õnnestunud: järgi jäi poolteist kuni kaks liitrit.

Minu meelest kirjeldab Facebooki evendile valitud kaanefoto enam-vähem perfektselt peo meeleolu.

 

Siin on peo peategelased neli liitrit Giottot (Raffaello vend), neli liitrit stracciatellat, neli liitrit vaarikat ja osa külalistest.

Võib öelda, et minu esimene korralik pidu osutus hitiks, keegi ei taha enam mitu aega jäätist nähagi ja portsude suurust meenutatakse ehk ka veel tükk aega. Lähemas tulevikus mul enam pidu korraldada plaanis ei ole, aga kes teab, äkki tuleb kunagi vol 2.

Kolmapäeval käisin peale linnulauluekskursiooni veel zooloogiaretkel. Püüdsime kinni mõned putukad, nälkjad ja konnad ning siis kuulasime nende kohta veidi tutvustavat juttu ja uurisime luubiga. Luup oli Saksa toodang - Eschenbachi optikafirmast, 10x suurendusega. Ülikool oli neid hulgi ostnud ja odavamalt saanud. Mõned olid veel alles, nii et mul avanes elu võimalus soetada endale Saksa kvaliteediga luup 55 euro asemel 25ga. Mõeldud, tehtud, mul on nüüd isiklik luup.

Minu äge ratas lõpetas enneaegselt funktsioneerimise ja järsku oli temaga võimatu nii sõita, et inimesed, kellest möödun, kuulmiskahjustust ei saa. Otsisin endale eBay-st uue ratta, pärast pikka valimist otsustasin Saksa toodangu kasuks. Minu uus sõiduk on küll juba 25 aastat vana, aga eriti mahuka pakiraamiga, mille küljes on lahtiklapitav korv. Tal on viis käiku ja selline jalgpidur, mis ilma käsipidurite abita ühtki ratast kinni ei pea. Mantlid peaks ka millalgi välja vahetama. Aga värv on ilus ja see tädi, kellele ta enne kuulus, oli hästi tore ja oskas vene keelt.

Ratta äratoomine oli iseenesest paras seiklus. Ta asus Überlingenis, mis on Meersburgist umbes 10 km jalutamist. Kirjutasin endale Google Mapsist juhised välja, sõitsin praamiga Meersburgi ja hakkasin sealt, loodetavasti õiges suunas, minema. Meersburgist välja jõudmine võttis mul juba tükk aega, nii et hakkasin kartma, et ei jõua õigeks ajaks kohale. Kui ühte bussipeatusse jõudes seal just sobivas suunas sõitev buss peatus, astusin selle peale ja sõitsin jupi maad edasi. Nii lahenes ajaprobleem ja edasi jalutades oli aega nautida loodust, märgata hallhaigrut ja pildistada tigusid.

Seda tigu fookusesse saada ei õnnestunud, müstiline, diip..

 

Nälkjaid on siin tegelikult isegi triibulisi, see isend ei ole suuruse poolest eriti silmapaistev.

 Põlluservas oli infotahvel, mis tõi välja põhjused, miks adra asemel kultivaatorit kasutada.

Kui ma oma ratta kätte olin saanud, otsustasin tagasi Konstanzi sõita mitte praami, vaid rattaga, selleks tuli sõita 40 km ümber Bodensee sopi, mida tuntakse Überlinger See nime all.

Kõigepealt vaatasin natuke ringi Überlingenis. Nägin palju maalilisi tänavaid. Siin on mu uus ratas tüüpiliste majade taustal.

Sealsamas kõrval võtsin einet, mis koosnes jalgpallisaiakesest, kalkunivorstist ja šokolaadiga kaerahelbeküpsistest. Jalgpallisaiake:

Mõned Überlingeni huvitavad grafiitod:

Üks hoov sisaldas huvitavaid esemeid.

Üks järjekordne veider skulptuur Peter Lenki loomingust

Überlingenist edasi sõites olid ühel pool järv kaldal asuva raudteega ja teisel pool kaljud. 

Sipplingeni kirikul on ilus katus.

Ja natuke eemal asub avalik raamaturiiul, kust ma sain endale saksakeelset tõlkekirjandust (Tom Robbins "Still Life with Woodpecker" ehk saksa keeles "Buntspecht", loodetavasti on sisu parem kui lõhn).

Ludwigshafenis ei leidnud ma peale selle maja midagi huvitavat.

Mitmes kohas sai oma vitamiinivarusid täiendada, aga ükski neist ei näinud nii hea välja kui Mülleri puuviljakast.

 Huvitav skulptuur Bodmanis

Ma sain ka paari mürgitilgaga pihta.

Kellelgi on Niva.

 Lõpuks leidsin joogivee ja sain küpsistele peale juua.

Vana ratta pean veel praami juurest ära tooma.