Sunday, April 27, 2014

IV peatükk ehk tere, kool


Teisipäeval läksin oma esimesse loengusse. Loomulikult kell 8.15 nagu bioloogiat õppides ikka ette tuleb. Istet valides üritasin leida strateegiliselt võimalikult hea koha saksa sõprade leidmiseks. Otsustasin istuda seitsmendasse ritta kohale number kolm.

Õppejõud tuli ruumi, serveerimiskärulaadsel sõidukil kast raamatutega ja arvuti. Loengusaal nägi ise välja selline (loengupidaja laua otsa küljes on Notdusche-nimeline agregaat, tõlkes võiks see olla hädaabidušš):


Esimene loeng oli sissejuhatus mikrobioloogiasse, hea kordamine. Professor näitas meile isegi väikest Leeuwenhoeki mikroskoobi koopiat. Keset loengut tegi ta viieminutilise pausi. Mina kasutasin neid viit minutit sõprade leidmiseks. Tulemus: üks uus saksa sõber, kes peab kodus konni ja gekosid, huvitub veespordist ja lubab mulle kaitsealuses soos tuuri teha. Alguse kohta pole paha.

Kolmapäeva hommikul kires äratuskell kell 4.40. Ikka selleks, et kella kuueks esimesele linnulauluekskursioonile jõuda. Õues oli siis veel peaaegu kottpime ja linnud karjusid täiest kõrist. Sain teada, et täiesti loogiliselt tunnevad kõik sakslased hääle järgi musträstast, neid on siin lihtsalt nii palju. Kuulsime veel näiteks kägu, kaelustuvi (seekord tundsin juba esimesel korral ära) ja silksolklindu (väike-lehelind), kelle nimi saksa keeles on Zilpzalp. See isend, kes meile laulis, oli küll midagi valesti ära õppinud, sest tema pala koosnes ainult zilpidest.

Üldiselt jätsid siinsed õppejõud mulle väga hea esmamulje, jutt oli huvitav ja igapäevaeluga seostatud. Arusaamisega mul esialgu eriti suuri probleeme ei olnud, tuleb lihtsalt tähelepanelikult kuulata. Iseasi on muidugi, kui keegi minult peaks seletust küsima. Arvatavasti jääksin sellega veel korralikku hätta.


Pärastlõunad sisustasin sel nädalal töötamisega. Jäätiseputkas. Jäätist võib süüa nii palju, kui süda lustib. Unistuste töö, ütleks. Uurisin välja, et sellist hiidjäätist, mis mulle kunagi sügavat muljet avaldast, saab osta 700 euroga hästivarustatud edasimüüjatelt.




Lihavõtete järellainetusena ostsin endale üllatusmunade kolmpaki, lootuses, et leian sealt lõpuks midagi jalgpalliga seotut (maailmameistrivõistluste aasta). Sellest munast, mis ma õigeks ajaks ostsin, sain ainult mingi ragulkamehhanismiga auto:



Ma leian, et mu seekordsed ootused ei olnud täielikult õigustamatud, sest kolmpaki kujundus nägi välja selline:



Muidugi võib viga olla selles, et ma ei ostnud mitte seitse- vaid kolmpaki. Sest esimesest munast väljus:


Jälle.

Ühtegi jalgpalliteemalist üllatust mul lõpuks saada ei õnnestunudki. Pettumust leevendas lõpuks see nunnu:




Semestri esimesel nädalavahetusel võtsime ette reisi Heidelbergi, mis pidi olema eriti ilus linn. Oli ka. Kokku kaheksa tundi rongisõitu ja kell neli hommikul ärkamine tasusid end igati ära. Nüüd veidi fotomeenutusi ka.


Moodne kunst oli ilusti kohal.



Ja muidugi veidrad pardid



Jõe nimi on Neckar ja ta voolab parasjagu Rheini suunas.



Mu nimekaimud olid end eriti mugaval peesitamismurul sisse seadnud.



Idaeurooplased on igavesti noored ja vallutavad tormijooksuga eriti ägedaid mänguväljakuid.



Üks Heidelbergi hittkoht on Philosophenwegi-nimeline tänav, kus asuvad mitmed ülikooli füüsikahooned, kus on elanud vähemalt üks Nobeli füüsikapreemia laureaat ja kust avaneb reisijuhivaade linnale. Võib ette kujutada, et kõigis neis mäekülge kaevatud garaažides puhkavad superkallid sõidukid. Üks Hummer parkis isegi teoreetilise füüsika instituudi väravas.



Sellel pildil on näha nii vanalinn, jõgi, loss kui ka kõige ilusam ja vanem sild.



Isegi mäekülje eriti järskudele osadele olid rajatud aiad. Kui ma oleks lind, koliksin küll sellesse pesakasti sisse.



See pruun triip üleval paremat kätt on Philosophenweg. 



Tüüp mängis kordamööda "Katjušat" ja üht teist hästituntud laulu, mille pealkirja ma nii hästi ei tea.



Moodne kunst on leidnud tee ka jesuiitide kirikusse, kus turistid said nautida orelimängija harjutamist mingisuguseks oluliseks ürituseks.



Vaade vanalinnale lossiaiast, kuhu pääsemiseks kasutasime keelatud teed, idaeurooplased siiski.



Seekord rubriik "Hea toit huvitava vaate taustal ehk eine Maxikugel Stracciatella, bitte"



Siiani arvasin, et pastakamuuseum on huvitav leiutis, nüüd oleme jõudnud pakendimuuseumide tasemele.



Põnevust jagub alati ka tagasiteele: Lederhosedes noorsandid.



Tagasi Konstanzis, avastasin, et keegi on mu ratta juures vahetuskaupa teinud: lenkstangile unustatud esituli oli pihta pandud, aga see-eest olin saanud Konzilstadt Konstanzi kirjadega sadulakatte ja "Konzil 600" üritusi reklaamiva brošüüri võrra rikkamaks. 600 aastat tagasi tegeldi Konstanzi Konzilimajas uue paavsti valimise ja kirikulõhe lõpetamisega, nii et sel ja järgmisel neljal aastal on põhjust tähistada

Järgmiseni!









Saturday, April 19, 2014

III peatükk ehk ikka veel on vaheaeg

Kui me ennast Konstanzi elanikeks registreerisime, anti meile Gutscheiniraamatukesed. Gutschein on selline pabeririba, mis võimaldab kas midagi tasuta või näiteks kuskil 10% hinnaalandust saada. Ja nende Gutscheinide hulgas on palju kasulikke, näiteks tasuta sissepääs ujulasse, teatrisse, filharmooniasse, muuseumi. Teisipäeval võtsime leedukatega ette Mainaureisi.

Mainaud kutsutakse lillesaareks. Sinna pääsemiseks tuleb osta pilet, mis tudengitele maksab umbes 10 eurot. Aga meil olid Gutscheinid! Peale saarepileti saime sõita tasuta tunnikese sinna ja tunnikese tagasi laevadega, millega tavaliselt sõidavad ainult rikkad lääneeurooplased (edasi-tagasi pilet maksis 15.80 euri). Kuigi tegelikult saab sellele saarele palju kiiremini ja natuke odavamalt bussiga. (http://www.mainau.de/home.html )

Mida me Mainaul nägime? Riietatud puid:



Ja hästi suuri puid:



Emm, see on sulle: tulbipuu.



Ja seal kasvas peale mammutipuude veel Gingko biloba ehk hõlmikpuu!



Siis nägime, kuidas saavutatakse ideaalne muru:




Ja palju lilli:






See peenar tahab olla Bodenseekujuline:



Loomi ka:




Ja linde:





Ja liblikaid:




Ägedaid skulptuure:







Manner koos ülikooliga paistis vahepeal täitsa hästi kätte.



Mainau loss oli täis kalleid poode, restoranis ei olnud kuskil hindu näha ja talveaias kasvasid peale eri sorti orhideede sidrunid. Aga ukselink oli huvitav.



Laevaliiklus Mainau ja Konstanzi vahel käib Meersburgi kaudu. Ja Meersburg näeb laeva pardalt nii nunnu välja.



Seekord paistavad Alpid ka.



Tagasiteel ühikasse nägin võimsat grafiitot (leidsin ÕSist uue sõna). Skeiter arvas, et teen temast pilti, ja lehvitas.





Peale selle, et ma endale uue ägeda arvutit pluss kõike muud mahutava seljakoti tellisin, avastasin eBay võlud. Sest osta.ee-d siin ju ei ole. Leidsin sealt kolmeeurose rahakoti, mis asus Friedrichshafenis. Rahakotti olin juba ammu otsinud ja ettekääne väikseks rattamatkaks kulus ka ära. Kui praamiga Meersburgi sõita jääb Friedrichshafenisse veel umbes 20 kilomeetrit väntamist suurepäraste vaadetega maastikul. Kolmapäeval võtsin retke ette.

Mõned pildid tegin ka.

Siin külakeses on teedeehitusel küll ordnungist vajaka jäänud.



Friedrichshafen on linn, mis on kuulus eelkõige lennundusilmas. Silt linna servas tervitab inimesi südamlikult messi- ja tsepeliinilinna sisenemise puhul. Konstanzis sündinud krahv Zeppelin ehitas oma esimese õhulaeva LZ 1 Friedrichshafeni lähedal ujuvas tehases. 

Alates 1998. aastast ehitatakse tsepeliine taas ja Bodensee kohal on neid ikka aeg-ajalt näha. See konkreetne isend lendas Mainaust mööda, kui me seal lilli imetlesime.



Nüüd jälle paar pilti seeriast "Hea toit ilusa vaate taustal"

Brezelitaignast sai, odavam oli kui brezel.



Ja küpsis, kus pakendit uskudes oli 40% šokolaadi.



Friedrichshafeni kesk- ega vanalinna ma seekord ei jõudnud, nägin ainult Schlosskirchet ja tema taga asuvat rannapromenaadi.



Pärast rahakoti kättesaamist (lõbus fakt: sain teada, et ta on ostetud San Franciscost) hakkasin tagasi sõitma. Valisin tee, mis ei ole täitsa järve ääres, ja sain näha rohkete õunaistandustega maastikku.




Sellel murulapil hängisid pärast pildi tegemist kaks metskitse.



Ratas on sellises ümbruses avastusretkede tegemiseks ideaalne transpordivahend, iga paari kilomeetri tagant jääb tee peale uus linnake. Mõnes saab isegi näha lambaid.


Aga kõigis on näha retrosid õunakasvatuse hooneid.



Markdorfi-nimelises linnas asub mu uus lemmikskulptuur, või vähemalt jagab ta esikohta Brüsseli tädikese ja Stockholmi kanalisatsioonitöölisega.



Palju tuusam kui aiapäkapikk



Lõpuks sai jälle sõita praamiga



ja nautida vaadet Alpidele.





Lihavõtete vaimus on kõik munad, jänesed ja lambad šokolaadist.





Lõpetuseks üks lõbus fakt bakteriraamatust: "näib, et pseudomonaadid on eriti hästi varustatud šampoonis paljunemiseks" (Yasufuku et al., 1968).