VII peatükk

Suutsin viimased seitse päeva mööda saata suurte seiklusteta. Väikseid see-eest jagus igasse päeva. Nädala alguses näiteks olin tubli ja läksin pärast loenguid raamatukokku õppima. Semester alles algas, aga kõik sakslased istuvad juba laudade taga ja tudeerivad, kusjuures enamikul ei ole lahti mitte arvuti, vaid raamat. Võtsin ka rakubioloogia slaidid lahti ja igaks juhuks õpiku lauanurgale julgestuseks. Sain paar valku jälle meelde tuletatud.

Ülikoolis on oma kinohuviliste grupp ja igal teisipäevaõhtul näidatakse Audimaxis (auditorium maximum - definitsiooni järgi ülikooli kõige mahukam ja esinduslikum loengusaal) filmi. Seekord läksin ka ja vaatasin fantaasia/õudusmultikat "Coraline". Mu ootused ei olnud eriti kõrged, aga see film oli täitsa ilus vaadata ja ühe koha peal pani hinge kinni hoidma ka, hea meelelahutus.

Nagu karta võis, ei olnud järgmisel hommikul kell neli üles ärkamine eriti mõnus. Ja et õues sadas vihma, otsustasin seekord uuesti magama minna ja hommikuse linnulaulukuulamise vahele jätta. Natuke kahju küll, sest nüüd jäid kõik Wollmatinger Riedi (kaitseala Bodensee kaldal) pardid nägemata. Samas ootas mind samal päeval ees veel kaks ekskursiooni ja üledoosi ei tasu ju ka saada.

Esiteks sõitsime pärastlõunal kuus tundi rattaga mööda linna ja uurisime, millised liigid kus elavad. Esimene peatus tehti ühe Baumscheibe juures. Ma ei oska sellele nähtusele hetkel head eestikeelset nime anda, nii et baumscheibengarten.wordpress.com abil lisan teile siia illustreeriva pildi:

Meie Baumscheibe keskel kasvas isend perekonnast pärn ja tema ümber oli paksult otra, aga mitte seda liiki, keda põllul kasvatatakse, vaid üht teist, kelle nimi saksa keeles on hiireoder, pidi täitsa tavaline linnaliik olema. Teiste kõrreliste seas sai näha ka heilhitlerkrauti (väidetavalt botaanikute seas levinud hüüdnimi lehtede käesarnaselt püstihoidmise tõttu), kelle õige nime suutsin juba ära unustada.

Ülejäänud tundide jooksul vaatlesime nõgeste, takjate, nälkjate ja erinevate putukate kõrval ka ühte vaest sisalikku, kes nii kõvasti ehmatas, et oma sabast ilma jäi. Kõigile nutitelefonide omanikele avanes erakordne võimalus teha video ilma sisalikuta liigutavast sabast. Haistan uut kassahitti.

Kõige ägedam ekskursioon algas õhtul kell üheksa. Hämaras ja lõpuks täiskuu valguses kuulasime moodsa tehnika abil kuuldavale toodud nahkhiirehäälitsusi ja veendusime ise, et lendav nahkhiir näeb tõepoolest välja nagu ilma sabata lind.

Ühe uue saksa sõbra sain ka.


Päris naljakas on vaadata, kuidas kohe, kui omad paremat kaamerat kui tavaline seebikarp, arvavad inimesed, et sa oled professionaal. Ühel mu tšehhi sõbral oli CV jaoks pilti vaja, aga et stuudios maksab selle tegemine eriti palju, palkas ta minu ühe mensalõunasöögi eest oma portreefotograafiks. Igal juhul hea diil mõlemale: mina sain kõhu täis ja natuke GIMPis tausta blurrimist harjutada ja tema jäi enda sõnul ka tulemusega rahule ning ei pidanudki ilusa CV nimel pankrotiga riskima. Järgmine kord jälle.

Erinevalt minust oli sel nädalal mu hiina sõbral jalgrattaseiklus. Nimelt oli ta ühel päeval bussipeatuses saanud jutule ägeda vanaemaga, kelle lapselaps õpib koolis hiina keelt (arvatavasti oluline nüanss). Osa vestlusest olevat näinud välja umbes selline:

Vanaema: "Kas sul ratas ikka on?"
Lewei: "Ei ole."
Vanaema: "No siis ma kingin sulle."

Öeldud, tehtud. Pildil on õnnelik rattaomanik oma uue sõidukiga.

 

Ja esimene rattatuur viis huvitavat värvi taevast vaatlema.

Laupäeval ostsime Heiliga (eelnevalt viidatud terminiga karm eestlane) jalgpalli, värv on küll eriti kole neoonoranž, aga see loodetavasti väravalöömist ei sega. Siirdusime õhtul kohe jooksutrassilt kõrvale jalkaplatsile, et pall järgi proovida. Seal olid ees kolm väikest poissi, kes juba enne kui meie tõsiselt kaaluda jõudsime, kas ennast nende mängu pakkuda, meid kampa kutsusid. Olime kohe nõus. Pidasime kaks korralikku lahingut ja surusime lõpuks kätt seisul üks võit meile, üks võit neile. Poisid olid eriti spordimehelikud ja galantsed, kui me teises mängus kahe väravaga taha jäime, manitses üks teisi, et laseme neil nüüd ka ühe värava lüüa. Lõpuks nad ikka võitsid ja paistis, et erinevalt meist polnud nemad grammigi näost lillad.

Pärast treeningut väisasime 3. Konstanzi Lange Nacht der Wissenschafti (à la muuseumi- või teadlaste öö) järelpidu, sest ühelegi loengule me enam ei jõudnud. VJ ja DJ olid ühendanud jõud ja jalga sai keerutada electro swingi taktis, väga hea muusika, sobib isegi inimestele, kes tantsida ei oska (näiteks mina).

Õnneks olime enne treeningut teaduseöö raames ära käinud ägedal näitusel. Te võite sama teha virtuaalselt sel leheküljel: http://www.janbanning.com/gallery/bureaucratics/ (võrrelge kindlasti kõigi palganumbreid). Loodetavasti kompenseerib mu seekordset piltide vähesust.

Seiklusteni!