See nädal möödus täielikult suhkru tähe all. Kõigepealt ei olnud vist ilmad sakslaste jaoks jäätisesöömiseks piisava kvaliteediga, nii et selleks, et mitte ära unustada, kuidas üht kuuglit tehakse, veetsin oma aega endale jäätise serveerimisega. Muidugi sellega asi ei piirdunud, tehtud kuuglid tuleb ära ka süüa. Teiseks oli vaja kõigile Eurovisiooni ühisvaatamistele kaasa toodud küpsistele ots peale teha. Ja kolmandaks, kui korraldada massiivne jäätisepidu, tuleb arvestada sellega, et ka endal tuleb jätsist amps võtta, pluss šokolaadivarud täienevad seda paremini, mida massiivsem pidu osalejate arvult on. Minu paartile jõudis lõpuks kohale kakskümmend inimest, kes pidid hakkama saama kaheteistkümne liitri ehtsa Itaalia gelatoga. Missioon, peab tunnistama, täielikult ei õnnestunud: järgi jäi poolteist kuni kaks liitrit.
Minu meelest kirjeldab Facebooki evendile valitud kaanefoto enam-vähem perfektselt peo meeleolu.
Siin on peo peategelased neli liitrit Giottot (Raffaello vend), neli liitrit stracciatellat, neli liitrit vaarikat ja osa külalistest.
Võib öelda, et minu esimene korralik pidu osutus hitiks, keegi ei taha enam mitu aega jäätist nähagi ja portsude suurust meenutatakse ehk ka veel tükk aega. Lähemas tulevikus mul enam pidu korraldada plaanis ei ole, aga kes teab, äkki tuleb kunagi vol 2.
Kolmapäeval käisin peale linnulauluekskursiooni veel zooloogiaretkel. Püüdsime kinni mõned putukad, nälkjad ja konnad ning siis kuulasime nende kohta veidi tutvustavat juttu ja uurisime luubiga. Luup oli Saksa toodang - Eschenbachi optikafirmast, 10x suurendusega. Ülikool oli neid hulgi ostnud ja odavamalt saanud. Mõned olid veel alles, nii et mul avanes elu võimalus soetada endale Saksa kvaliteediga luup 55 euro asemel 25ga. Mõeldud, tehtud, mul on nüüd isiklik luup.
Minu äge ratas lõpetas enneaegselt funktsioneerimise ja järsku oli temaga võimatu nii sõita, et inimesed, kellest möödun, kuulmiskahjustust ei saa. Otsisin endale eBay-st uue ratta, pärast pikka valimist otsustasin Saksa toodangu kasuks. Minu uus sõiduk on küll juba 25 aastat vana, aga eriti mahuka pakiraamiga, mille küljes on lahtiklapitav korv. Tal on viis käiku ja selline jalgpidur, mis ilma käsipidurite abita ühtki ratast kinni ei pea. Mantlid peaks ka millalgi välja vahetama. Aga värv on ilus ja see tädi, kellele ta enne kuulus, oli hästi tore ja oskas vene keelt.
Ratta äratoomine oli iseenesest paras seiklus. Ta asus Überlingenis, mis on Meersburgist umbes 10 km jalutamist. Kirjutasin endale Google Mapsist juhised välja, sõitsin praamiga Meersburgi ja hakkasin sealt, loodetavasti õiges suunas, minema. Meersburgist välja jõudmine võttis mul juba tükk aega, nii et hakkasin kartma, et ei jõua õigeks ajaks kohale. Kui ühte bussipeatusse jõudes seal just sobivas suunas sõitev buss peatus, astusin selle peale ja sõitsin jupi maad edasi. Nii lahenes ajaprobleem ja edasi jalutades oli aega nautida loodust, märgata hallhaigrut ja pildistada tigusid.
Seda tigu fookusesse saada ei õnnestunud, müstiline, diip..
Nälkjaid on siin tegelikult isegi triibulisi, see isend ei ole suuruse poolest eriti silmapaistev.
Põlluservas oli infotahvel, mis tõi välja põhjused, miks adra asemel kultivaatorit kasutada.
Kõigepealt vaatasin natuke ringi Überlingenis. Nägin palju maalilisi tänavaid. Siin on mu uus ratas tüüpiliste majade taustal.
Sealsamas kõrval võtsin einet, mis koosnes jalgpallisaiakesest, kalkunivorstist ja šokolaadiga kaerahelbeküpsistest. Jalgpallisaiake:
Mõned Überlingeni huvitavad grafiitod:
Üks hoov sisaldas huvitavaid esemeid.
Üks järjekordne veider skulptuur Peter Lenki loomingust
Überlingenist edasi sõites olid ühel pool järv kaldal asuva raudteega ja teisel pool kaljud.
Sipplingeni kirikul on ilus katus.
Ja natuke eemal asub avalik raamaturiiul, kust ma sain endale saksakeelset tõlkekirjandust (Tom Robbins "Still Life with Woodpecker" ehk saksa keeles "Buntspecht", loodetavasti on sisu parem kui lõhn).
Ludwigshafenis ei leidnud ma peale selle maja midagi huvitavat.
Mitmes kohas sai oma vitamiinivarusid täiendada, aga ükski neist ei näinud nii hea välja kui Mülleri puuviljakast.
Huvitav skulptuur Bodmanis
Ma sain ka paari mürgitilgaga pihta.
Kellelgi on Niva.
Lõpuks leidsin joogivee ja sain küpsistele peale juua.
Vana ratta pean veel praami juurest ära tooma.
nii tore! :)
ReplyDelete