Sellel nädalal oli ilm kole: külm ja vihmane. Sellele vaatamata alustasin tervislike eluviisidega (peab tunnistama, et siiski ainult füüsilise aktiivsuse mitte toitumise vallas). Üks karmidest eestlastest käib siin iga päev jooksmas ja kuigi ma selge sõnaga ütlesin, et mina käin, kui käin (korralik rõhk sõnal kui), jooksmas ainult üksi, ei ole ta asjata juurat õppima sattunud ja ei ütlemine ei tulnud mul kuidagi välja. Nii et sel nädalal jooksin peaaegu iga päev tunnikese. Muidugi tuli see pigem kasuks kui kahjuks, sest tarbitud suhkrulaadungid tuleb parimal juhul ikka enne ära kulutada, kui neid rasvana ladustama hakatakse.
Iseseisev õppimine oli mul mitmel päeval plaanis, aga molutamise (ja Facebooki ühiselt Eurovisiooni vaatamise eventide loomise) kõrvale on seda suhteliselt raske mahutada. Peale slaidišõu avamise sel rindel erilistest edusammudest raporteerida ei saa. Küll aga jõudsin linnaraamatukokku, tegin endale kaardi, sain kingiks riidest koti, avastasin, et ma kas ei oska seal kirjandust otsida või valik ongi eriti väike ja laenutasin lõpuks Kafka. Sest Baierimaa krimi ei olnud millegipärast kataloogi sisestatud, "Vennad Karamazovid" oli rohkem kui tuhat lehekülge pikk ja Wertheri jaoks ei olnud tuju.
Jõudsin kahele peole ka. Esimene oli mingisugune saksaste ühikapidu, kus sakslastega suhtlemise asemel avaldasin venelastele oma venekeelsete roppude sõnade teadmistega muljet ja õppisin mõned kasulikud ägedad ja mitteropud väljendid juurde. Kas teie näiteks teate, mida öelda, kui vestluskaaslane millegi eriti ilmselgega lagedale tuleb? Ясен-Красен võiks asja ära ajada. Peale selle sain teada, millele tähelepanu pöörata, kui on tegemist vene hingega ja Venemaal hääletamisega. Ja et Konstanzi kesklinnas, erinevalt Moskvast, ei ole võimalik hääletada.
Teist pidu peeti ühe sanktpeterburglase sünnipäeva puhul ja seal peale ohtra Rootsi kaeraküpsiste söömise midagi huvitavat ei juhtunud. Kui paremat pidu tahate, siis olge kolmapäeval Konstanzis, sest mul on plaanis üks massiivne jätsipaarti.
Rubriigist "Käisin ekskursioonil" on täna võtta matkake Salemist üle Ahvimäe Birnausse. See oli korraldatud kõigi Bodensee-regiooni kõrgkoolide vahetusõpilastele. Juhtus jälle midagi sürri ja kuulsime eesti keelt kellegi teise kui enda suust: kaks Tallinna tüdrukut õpivad Austrias sotsiaaltööd.
Kui Salemi lossi tornis lehvib lipp, on Markgraf kodus. Targemate inimeste sõnul oleks tema Baden-Württembergi boss, kui me veel kuningate ajastus elaks. Ja tema naine oleks Austria valitseja. Peale sinivereliste elab lossi maadel veel palju rikastest peredest pärit lapsi, kes käivad seal kallis internaatkoolis. Kallis võiks tähendada midagi suurusjärgus 16 000 eurot aastas, sest nii palju tuleb maksta ühes teises sarnases internaatkoolis õppimise eest (siseinfo ühelt leedukalt, kes seal aasta tasuta õppis).
Vanasti oli moes lisada majadele sügavat mõtet, maalides kivist välja raiumise asemel lihtsalt kaunistused seinale.
Ka selles eriti rohkelt kaunistatud ruumis hängisid vanasti tsistertslased, kes sõid ainult kaks korda päevas, magasid ainult kuus tundi ööpäevas, aga sellele vaatamata tegelesid tublilt palvetamise ja aiatööga. Rääkimise peale nad energiat ei raisanud.
Salemi kirik on üks huvitavamaid ja ilusamaid kirikuid, kuhu mina olen oma jala tõstnud. Lagi asub eriti kõrgel ja skulptuure on ohtralt, ühel ristil rippus isegi kaks Jeesust. Ja orelil on tuhandeid vilesid ning üle saja registri.
Tee ääres oli palju rapsipõlde.
Tüübid baltikumist lambakarja taustal
Ahvimäel elas peale ahvide palju kurgi.
Mõni oli eriti julge.
Iga külastaja sai väravas peotäie popkorni. Tüüp võttis kõigepealt ühe ja siis teise õhitud maisitera.
Väike sai ka süüa.
Birnaus oli basiilika, kus pilte teha ei lubatud. Ukse taga oli vihmavarjuhoidja, seda pildistamast ei keelanud ükski silt.
Vaade Bodenseele, tänks, et nii ilusa järve tegid.
Konstanzis otsustasin teist teed mööda praamipeatusest ära sõita ja nägin lambaid, pärit Šotimaast läänes asuvalt Soay saarelt, väga ürgsed.
Aitab kah.
No comments:
Post a Comment