III peatükk ehk ikka veel on vaheaeg

Kui me ennast Konstanzi elanikeks registreerisime, anti meile Gutscheiniraamatukesed. Gutschein on selline pabeririba, mis võimaldab kas midagi tasuta või näiteks kuskil 10% hinnaalandust saada. Ja nende Gutscheinide hulgas on palju kasulikke, näiteks tasuta sissepääs ujulasse, teatrisse, filharmooniasse, muuseumi. Teisipäeval võtsime leedukatega ette Mainaureisi.

Mainaud kutsutakse lillesaareks. Sinna pääsemiseks tuleb osta pilet, mis tudengitele maksab umbes 10 eurot. Aga meil olid Gutscheinid! Peale saarepileti saime sõita tasuta tunnikese sinna ja tunnikese tagasi laevadega, millega tavaliselt sõidavad ainult rikkad lääneeurooplased (edasi-tagasi pilet maksis 15.80 euri). Kuigi tegelikult saab sellele saarele palju kiiremini ja natuke odavamalt bussiga. (http://www.mainau.de/home.html )

Mida me Mainaul nägime? Riietatud puid:

Ja hästi suuri puid:

Emm, see on sulle: tulbipuu.

Ja seal kasvas peale mammutipuude veel Gingko biloba ehk hõlmikpuu!

Siis nägime, kuidas saavutatakse ideaalne muru:

Ja palju lilli:

See peenar tahab olla Bodenseekujuline:

Loomi ka:

Ja linde:

Ja liblikaid:

Ägedaid skulptuure:

À la http://www.sadanduseless.com/2014/01/slavs-squatting/

Manner koos ülikooliga paistis vahepeal täitsa hästi kätte.

Mainau loss oli täis kalleid poode, restoranis ei olnud kuskil hindu näha ja talveaias kasvasid peale eri sorti orhideede sidrunid. Aga ukselink oli huvitav.

Laevaliiklus Mainau ja Konstanzi vahel käib Meersburgi kaudu. Ja Meersburg näeb laeva pardalt nii nunnu välja.

Seekord paistavad Alpid ka.

Tagasiteel ühikasse nägin võimsat grafiitot (leidsin ÕSist uue sõna). Skeiter arvas, et teen temast pilti, ja lehvitas.

Peale selle, et ma endale uue ägeda arvutit pluss kõike muud mahutava seljakoti tellisin, avastasin eBay võlud. Sest osta.ee-d siin ju ei ole. Leidsin sealt kolmeeurose rahakoti, mis asus Friedrichshafenis. Rahakotti olin juba ammu otsinud ja ettekääne väikseks rattamatkaks kulus ka ära. Kui praamiga Meersburgi sõita jääb Friedrichshafenisse veel umbes 20 kilomeetrit väntamist suurepäraste vaadetega maastikul. Kolmapäeval võtsin retke ette.

Mõned pildid tegin ka.

Siin külakeses on teedeehitusel küll ordnungist vajaka jäänud.

Friedrichshafen on linn, mis on kuulus eelkõige lennundusilmas. Silt linna servas tervitab inimesi südamlikult messi- ja tsepeliinilinna sisenemise puhul. Konstanzis sündinud krahv Zeppelin ehitas oma esimese õhulaeva LZ 1 Friedrichshafeni lähedal ujuvas tehases. 

Alates 1998. aastast ehitatakse tsepeliine taas ja Bodensee kohal on neid ikka aeg-ajalt näha. See konkreetne isend lendas Mainaust mööda, kui me seal lilli imetlesime.

Nüüd jälle paar pilti seeriast "Hea toit ilusa vaate taustal"

Brezelitaignast sai, odavam oli kui brezel.

Ja küpsis, kus pakendit uskudes oli 40% šokolaadi.

Friedrichshafeni kesk- ega vanalinna ma seekord ei jõudnud, nägin ainult Schlosskirchet ja tema taga asuvat rannapromenaadi.

Pärast rahakoti kättesaamist (lõbus fakt: sain teada, et ta on ostetud San Franciscost) hakkasin tagasi sõitma. Valisin tee, mis ei ole täitsa järve ääres, ja sain näha rohkete õunaistandustega maastikku.

Sellel murulapil hängisid pärast pildi tegemist kaks metskitse.

Ratas on sellises ümbruses avastusretkede tegemiseks ideaalne transpordivahend, iga paari kilomeetri tagant jääb tee peale uus linnake. Mõnes saab isegi näha lambaid.

Aga kõigis on näha retrosid õunakasvatuse hooneid.

Markdorfi-nimelises linnas asub mu uus lemmikskulptuur, või vähemalt jagab ta esikohta Brüsseli tädikese ja Stockholmi kanalisatsioonitöölisega.

Palju tuusam kui aiapäkapikk

Lõpuks sai jälle sõita praamiga

ja nautida vaadet Alpidele.

Lihavõtete vaimus on kõik munad, jänesed ja lambad šokolaadist.

Lõpetuseks üks lõbus fakt bakteriraamatust: "näib, et pseudomonaadid on eriti hästi varustatud šampoonis paljunemiseks" (Yasufuku et al., 1968).