Esmaspäeva õhtu jaoks oli seekord aktsiooni liiga palju. Võtsime Pavlaga plaani Mainaule ujumise. Nojah, kell oli juba kaheksa, nii et mõtlesime, et kui pimedaks läheb, eks me siis kõnnime tagasi üle silla. Ilm oli suhteliselt hall nagu pidevalt viimasel ajal, aga muidu ei olnud viga midagi. Marss vette.
Võib-olla umbes kolmandik oli juba selja taga, kui selgeks sai, et igal juhul tuleb tagasi tulla jalgsi: võis juba märgata lainetust. Paari minuti pärast ütleb Pavla, et ei tasu ära, tema ujub tagasi. Ma oleks hea meelega sama teinud, aga kui oma nina tuldud tee suunas keerasin, sai mulle kohe selgeks, et ei, sellise vastuvooluga suudan ma heal juhul ainult ühe koha peal ujuda. Niisiis otsustasin, maksku mis maksab, Mainaule pärale jõuda. Ei taha küll põnevust ära võtta, aga ilmselgelt see mul lõpuks õnnestus. Kuigi mitte päris optimaalset marsruuti mööda, sest vastu pead löövate lainete ninna sattumise vältimiseks otsustasin kurssi veidi muuta, nii et tuul enam-vähem otse tagant oleks.
Igatahes, ükskõik kui jama olukord on, paanikat tasub vältida ja rahu tuleb säilitada. Nii siis, kui kaldani on veel tükk maad, aga puude oksad juba horisontaalsuunas lehvivad kui ka siis, kui lõpuks kohale jõudes Mainaud ümbritsev müür kaugelt liiga kõrge on ja käelihased sellele klammerdudes pooleks tunniks krampi lähevad. Kuskil leidub ikka koht, kus varbad korralikult kivide vahele suruda ja ennast kaldale vinnata õnnestub.
Üks väike seiklus mahtus sellesse õhtusse veel: sain praktikas järele proovida, et kui ratta esipidurit kasutada, võib juhtuda, et lendad oma sõidukilt kus seda ja teist. Eeldusel, et rattal on sama head pidurid kui Pavla omal.
Jalgpallist ei ole enam keegi huvitatud. Aga noh, ei ole hullu, sest kaks palli pluss kaks mängijat, kellest üks on päriselus jalkatreener, võrdub päris toreda eratreeninguga. Kaks korda sain sel nädalal pallivaldamist ja õiget löögitehnikat harjutada. Loodetavasti millalgi saame ikka jälle meeskonnad ka kokku.
Reedel tegime väikese rattareisi Šveitsi territooriumile Steckborni. Nautisime rohkelt Bodenseevaateid, sibulapõllu lõhna ja ägedat metsseaskulptuuri, mille alusel ka elu kees:
Et ikka teaks, kas on õige koht randumiseks.
Veel kaunim moodne kunst kui Konstanzis.
Rendi mind.
Šveitsis oli seekord väga veider meeleolu: hunnikute viisi rahvuslippe ja mitmesuguste kantonite lippe lehvis iga nurga peal, poed olid kinni ja rikkad autofanaatikutest penskarid tegid, südamedaam kõrvalistmel, oma armsate ülesvuntsitud ja läikima löödud uunikumautodega pühapäevasõitu. Hiljem sai kuri kahtlus kinnitust: tegemist oli Šveitsi sünnipäevaga. (Aastat 1291 loetakse alguspunktiks, võite arvutada, kui vanaks päevakangelane sai.)
Leidsime andmis- ja võtmiskapi. Sain endale pesupulbrilõhnalise T-särgi. Enne andmist tuleb kõik asjad ära pesta ja kui keegi kahe nädala jooksul huvi tundnud ei ole, oma kodinad tagasi koju viia. Sildil mainiti külalisteraamatut, aga meil seda kahjuks silmata ei õnnestunud.
Šveitsi sünnipäeva ilma ilutulestikuta ei peeta, sõitsin ka pärast töö lõppu heliefektide suunas ja nautisin paari raketi kuma teisel pool Bodenseed.
Peaaegu terve nädalavahetuse veetsin raamatukogus, aga sellele vaatamata ei kannata mu slaidilugemistempo mingit kriitikat. Loodetavasti saan homme tunda kiirendust.
No comments:
Post a Comment