XIX peatükk

Hängisin just terve päeva ringi ägedate bulgaarlastega, aga enne, kui ma selleni jõuan, tuleb kaelast ära saada mõned varasemad sündmused.

Kõigepealt üks nipp kõigile, kes plaanivad Konstanzis sporti teha, aga ei tea, millist Bodensee saart sihiks valida. Nimelt, ujumiseks sobib endiselt Mainau, aga jooksmiseks on tubli valik Reichenau (Lindaule tasub arvatavasti ratas kaasa võtta, seda testime võib-olla tulevikus). Eriti õhtuhämaruses on Reichenaul põnev sportida. Siis saab kohtuda julgete rebastega (nii julged, et äkki on marutaudis? või hoopis omavad paelussi?) ja imetleda valgusfoori valguses hiidämblike võrke.

Jalgpalli koha pealt on hea mõte survestada osalejaid sõpru kaasa kutsuma. Nii saavutasime sel suvel esimest korda olukorra, kus mängijaid ilmus kohale nii massiliselt, et kasutusele tuli samaaegselt võtta kaks platsi. Ja päike ka armu ei andnud, küpsetas korralikult läbi. Lõbus oli nagu alati ja mõne värava sain ka löödud.

Alustasin kogunenud asjade verschenkimist (ära andmist). Sain kohe esimese korraga lahti nii oma sünnipäevaks saadud taimest (mis oli vahepeal kaks korda lehte pidi akna vahele jäetud, selline jultumus!), alati parimast Das grosse Wissensquizist kui ka Harry Potteri puslest, mida ma kordagi kokku panna ei jõudnudki. Uus omanik on suurima tõenäosusega nende vääriline ja näitas muide juba transportimisel üles ülimat leidlikkust: taim ratta joogipudelihoidikusse, pusle kotti ja Das grosse rihmadega koti külge. Saage tuttavaks: Alex, bioloog, baierlane.

Laupäeval toimus vist Konstanzi suve hittsündmus Konstanzer Seenachtsfest. 18 euro eest me küll hiiglaslikule piiratud alale muusikat kuulama ja ilutulestikku vaatama ei läinud. Selle asemel jalutasime veidi vabaks jäetud alal, kuulasime kõrvaltänavas Šveitsist pärit orkestrit Melody-Dices, mille pasunapuhujad minu meelest veel tublilt harjutama peavad, aga mille liikmete meeleolu juba suurepärase taseme saavutab ja trummarid nii ägedad on, et tahaks ka kuskil orkestris sellist hiiglaslikku trummi taguda.

Nägime veel hiigelmullide tekitamist:

Luupidega varustatud ostukärusid:

Korralikult ritta seatud topse:

Šveitsi piiripunktis konfiskeeritud ilmega kujusid, mis ilmselgelt toimunuga rahul ei olnud:

Antikvariaadi aknal ägedat lambivarju, mis ütles "kõik tahavad tagasi looduse juurde, aga keegi ei taha jalgsi minna":

Kuidas inimesed võtsid üle autoteed ja muidu potentsiaalselt perfektne ilutulestikuvaade blokeeriti linalaadseid objekte sillapiirdele kinnitades:

Ülihea vaate pakkus tulevärgile Bismarckturmi (siiamaani ei olnudki sinna sattunud) ümbrus, kus hiiglasliku viinamäe kaadrisse jäämist aitas vältida aiale toetatud rattale ronimine. Stiilinäiteid:

Järgmise pildi lisasin Facebook'is kommentaariks üleskutsele oma jäädvustusi jagada, sain praeguse seisuga kuus laiki (great success!):

Koos viinamarjadega, paremal paistab Münsteri torn:

Ja olemegi jõudnud tagasi tänasesse päeva. Kui Vik, üks minu kolmest uuest bulgaarlasest sõbrast, mulle couchsurfingus kirjutas ja Konstanzis hängimist välja pakkus, olin ma alguses suures hämmingus, et keegi mulle niimoodi kirjutab, rääkisin sellest kohe kõigile (Kärt läks kadedaks, ups) ja kirjutasin vastu, et igal juhul. Hängimine pidi tähendama ratastel Konstanzi avastamist ja/või õhtul mingisugust tšillimist. Iseenesestmõistetavalt valisin esimese variandi.

Sõitsingi täna aegsasti, küpsised kotis, kohtumispaika ja hakkasin seiklusi ootama. Seiklused jäid nii palju hiljaks, et jõudsin juba mõelda, et äkki on peale jalgrattaneeduse mul peal veel üks, mis takistab inimestel kokkulepitud kohta ilmumise. Tegin juba plaani, mida kavatsesin täide viima hakata, kui hilinemine kauem kui akadeemiline veerandtund kestab. Õnneks asi nii karmiks ei läinud ja mu seikluskaaslased ilmusid välja.

Esimene sihtkoht oli Reichenau, kuulus köögiviljasaar. Tegime talle ringi peale küllaldaste peatustega olulisemate kirikute ja randade juures. Et plaanitav reis (bulgaarlaste eesmärk on reedeks tervele Bodenseele ratastel ring peale teha, kunagi ka minu eesmärk, mida ilmselt ainult jupiti täidan) huvitavam saaks, kavatsevad Nik ja Vik selle jooksul 1000 kätekõverdust teha ja need korralikult videol dokumenteerida. Soovitasin loomulikult otsustada sürrimate kätekõverdusareenide kasuks. Esimene etapp läbiti kloostrihoovis.

Vahelduva eduga leidus ka võõrast publikut.

Kahtlustan, et just sellel rannajupil hängides ja esimest küpsisepausi pidades sain Päikeselt järjekordse näopõletuse (ei olnud enam sellise võimalusega arvestanud).

Mis oleks minu hängimisteemaline linnatuur ilma kõikse coolima hängimiskohata väärt? Selgus, et perfektne kuliss isegi kätekõverdusteks

Et Bismarckturm jäi enam-vähem tee peale ja ma olin põnevil, milline vaade siit päise päeva ajal avaneb, võtsime ka selle külastamise kavva. Nii näeb ta välja:

Tornikülastus osutus igati huvitavaks. Mina olin kuulnud, et üles pääseb tasuta, aga kohale jõudes olid iga nurga peal annetusämbrid (mis iseenesest ei tee küll veel midagi tasuliseks) ja vähe sellest, paistis, et kodutud on haaranud võimu: prügi vedeles maas korralikult (kuigi valvurkodutu (nimetagem seda isetehtud rinnasildiga kodutu väljanägemisega ametnikku hetkel nii) aeg-ajalt ikka midagi üles korjas), torni sisenedes oli esimene ruum täis igasugust imelikku kraami, alustades vanadest klapptoolidest ja lõpetades binoklitega, mida annetuse eest võis üles kaasa võtta ning veidra sildiga, mis ütles midagi stiilis "sünnipäev, reserveeritud" (valvurkodutu püstitas selle hiljem ühele torni ees asuvale lõkkeplatsile). Teised sildid (samuti ise tehtud) teatasid näiteks, et ülesminek on omal vastutusel ja energia säästmiseks palun süüdata lambid ainult pimedas. Igatahes käisime üleval ära ja tasuliseks läks asi uksest väljudes, kui valvurkodutu käe välja sirutas ja suhteliselt halva diktsiooniga "1,5 Euro pro Person" ütles. Ma pole veel täielikult Bismarckturmi fenomeni mõistnud ja kavatsen seda teistega arutada, vaatame, kas selgub midagi.

 Torni kolmandal tasandil oli sisse seatud päris hubane toake.

Minu tähelepanekust, et tänapäeval ilma selfita ei saa, sai alguse iga külastatud koha selfidokumenteerimine. Bismarckturmis dokumenteerisin ka. Selfil parajasti Videlina, Vik, Nik (kes üritab korraga kahte kaamerasse vaadata) ja mina

 

Lõpetuseks üks vaade ka, isegi Alpid on näha, päriselus küll paremini kui fotol.

Davai!