Pidasin saksa keele ettekandekoostamiskursuse raames ettekande pärnaõieteest. Nüüd vaatan oma ettekannet videolt ja imestan, et kuidas mul nii räme aktsent on. Muidu ei saa arugi. Aga ettekande endaga võib täitsa rahule jääda, võib-olla esimest korda elus.
Jõin ise ka pärnaõieteed, sest kui Šveitsis telgis ööbides magamiskotti tihedalt lõua alla ei tõmba, on külmetus kerge tulema. Õied olin millalgi varem ka Šveitsis korjanud.
Laupäevaks tegi mu uus hull saksa sõps ettepaneku ujuda Mainaule. Nii juba läheb, isegi minu jaoks natuke liiga hull. Aga räägitakse, et see on nagu Tartus üle kaarsilla käimine: iga Student peab tegema. Nii et davai.
Kui mäletate, siis Mainau on see lillesaar, kuhu saab Gutscheiniga paadiga sõita, aga üle silla bussiga ka. Nüüd selgus, et isegi ujudes, illegaalselt loomulikult. Meid ei morjendanud ei pilves ilm, jäine vesi (tegelikult oli isegi 18-19 kraadi) ega see, et ujuda oli vaja ikka tükk maad.
Kui Mainaule jõudsime, olid sakslased ära külmunud ja pidid tükk aega varbaid üles sulatama. Minu põhjamaine veri ei olnud varvastest lahkunud, ainult kananahka oli palju näha. Enne tagasipöördumist sulasime veidike, hirmutasime turiste, tunnetasime, kui soe Mainaul muru on ja nuuskasime koogipuu (Kuchenbaum, pärit kuskilt Jaapani kandist) lehtedega nina. Eriti enesekindlalt me tagasi vette ei läinud, üritasime veel enne paari paadi ja surfilaua peale hääletada. Ei läinud õnneks ja pidime oma jõududega tagasi sulistama.
Retk on ligikaudselt kujutatud sel kaardil, sinisega ujutud distants, rohelisega jalutuskäik koogipuuni ja tagasi, all nurgas midagi mõõtkava sarnast. Mida-iganes-näoga turistid jätsin välja.
Kui kaua selline retk aega võtab? Igatahes rohkem, kui ma arvasin, sest kohe pärast ujumist plaanitud jalkamatšile jäin tund aega (!) hiljaks. Samas tuli mängupildile kasuks, et ma niimoodi värskelt platsile saabusin: ei aidanud ei see, et vastasmeeskonnas mängis Enrique, ega ka see, et seal mängis Iglesias, lõin kohe järjest mitu väravat (head söödud olid) ja võitsime meie.
Õhtul vaatasime kogenud väravaht Kubaga, kuidas brassiillastel jälle kohe üldse midagi välja ei tule ja täna siirdume Biergartenisse tervelt 3,5 tundi enne finaali algust kõige paremat Stimmungit (melu) ja ajaloolist mängu ootama. Võtan oma sillalt leitud saksa lipu ka kaasa. Auf geht's Deutschland!! On juba aeg.
No comments:
Post a Comment